Teisipäevak nr.3

Eile lasin preilidel kenasti Extriimiks trenni teha ja neil ise kaarti lugeda. Ise sörkisin kõrval, hoides siiski silma kaardil peal, et saaks ikka ülbitseda: “Ma tean täpselt, kus me oleme!”, kui mind niisama kaasavantsimises süüdistama hakati. Korra sain isegi “kaardist väljas!kaardist väljas!” ruiata, nagu esialgne kokkulepe oli- ei ütle midagi, kui just vales suunas või kaardist välja ei lähe. Tempo oli muidu seline vaikne, lausa jahedavõitu oli vahepeal, aga Triinul olid soolikad sõlmes väidetavalt, seepärast. Järgmine kord saab juba jälle ise kaarti lugeda ja hullu lehma pilguga mööda teid ringi tormata. Äkki isegi muda leida, kuhu sisse käntsatada? Aga muidu tuli neil täitsa kaardilugemine välja.

Eile sai testitud sellist imeasja nagu “varem magamaminek” st enne kella 12 teki alla. Jajah, tõesti, selline asi eksisteerib, ma olin ka ise üllatunud. Täna on seevastu väga nädalavahelikult väljapuhanud tunne. Peab seda fenomeni kunagi uuesti katsetama.