365 päeva 2021 väljalase

Näed siis, täpselt õige kohal hakkasin uurima, millal mu esimene LARP oli (ei saanudki teada muide, siine ajalugu algas hiljem) ja ongi jälle aasta möödas. Mis on siis toimunud? Tont seda kõige enam mäletab enam aga laseme siis näppudel joosta.

Kõigepealt, jah täiega käisin ka see aasta trennilaagris. Ja täiega mõnus oli seekord. Aitab ikka kaasa, et terve kibeda koroonatalve sai ülakorrustel suhteliselt regulaarselt ise WOD-e välja nuputada ja siis keha higiseks aetud. Valgehobusemäkke jooksin seekord lausa 5 korda, isegi viimaseks ei jäänud. Trennis olen suuteline maast üles vinnama 100kg kangi peal, mis mu kärbeskaalu arvestades on vägagi seksikas tulemus, nii et igast lihaslõugadel ei ole mingit kobisemist. Lisaks olen võimeline ära tegema 1.6km jooksu, 100 lõuatõmmet (rohelise kummipaelaga), 200 kätekõverdust, 300 kükki ja veel 1.6km jooksu otsa ajaga 58:47 ilma ära suremata, mis on isiklikult mulle väga meeldiv, kuna elada on tore. Ühesõnaga täiega on progressi ja need kõige värdjalikumad kang pea kohal kükid ei tekita esimese korraga tunnet, nagu läheks keskelt pooleks. Tekitavad umbes teise või kolmandaga, aga harjutame.

Kass on nüüd alles jäänud üks. Teine kadus kuskile ära ja ma mitu kuud kolasin mööda lähiümbruse tänavaid ringi, kurvalt “suuuuusi”-tades. Ma tasapisi olen leppimas aga loodan salamisi siiski, et mingi hull (aga tore) vanatädi hoiab teda oma korteris kinni ning toidab teda paksuks. Teine kass on seevastu muutunud eriti liibuvaks, terve öö istub kuskil seljas ja nurrub.

Sain alles hiljuti natuke täringuid ka veeretada, ise olles mängujuhi rollis. See kogu kogemus oli hästi tore, sõitsime mingi vana minibussiga Hiiumaale, veeretasime täringuid, trimpasime natuke rummi ja lasin mängijatel omasoodu toimetada. Vahepeal oli periood, kus nad omavahel kaks tundi arutasid, mis on ikka moraalselt õige valik antud olukorras. Istusin siis niisama diivanil kogu selle aja, sõrmi keerutades. Minu jaoks oli see väga vahva, kuna oli ammu kogunenud mingi Idee, mis ajukurdude vahel keerutas ja ootas paisu tagant välja pääsemist. Boonusena ei saanud ka koroonat, mis ühele mängijale tagasituleku õhtul välja lõi. Nii palju võitu.

Puhkus (mis 99% ulatuses oli suurepärane ja 1% kohutav) õnnestus kenasti troopilisele perioodile sättida. Sai mööda Eestit ringi kärutatud, külastatud Sillamäed ja Ontika matkarada, Narva-Jõesuu glämpingu kohta ning Peipsi kallast. Võtsin vastu strateegilise otsuse, et seekord ei tee puhkuse ajal mitte ühtegi remondi tööd. Õnnestus sellest ka kinni pidada, alustan alles see nädalavahetus uuesti pööningu põranda paigaldamise eeltöödega.

Juuniorid kasvavad nii kohutava hooga, et on juba hirmus. Vanem pani täna ise koolist rongi peale ja otse koju. Ühest küljest on uhke tunne, et nii suur ja tubli, teisest küljest on samas paanika, et ta on juba nii suur ja tubli. Logistikaõudus saab see aasta olema ikka vahva, seoses kooli, eelkooli, lasteaia, trennide ja muuga, aga järgmine aasta läheb raudselt kergemaks.

LARPi tegin ka üle pika aja. Sai suurepärane üritus, võib nüüd öelda – eel ja järelpeoga, suurepäraste kostüümide ja rollisooritustega. Kahjuks on see suure tõenäosusega ainuke mäng kuhu see aasta jõuan ja seegi oli minu enda korraldatud. Ehk läheb paremaks see olukord millalgi.

Trennist

Käisin nädalavahetusel Crossfiti suvelaagris. esialgu olin ikka väga kõhklev. Palju sa ikka reaalselt trenni jaksad teha? Lisaks trennis on ju kõik sellised muskulatuurid koos. Aga eelarvamused ja hirmud kõrvale ja käisin ikkagi. Ja kokkuvõtteks: jube tore oli.

Eelmine nädal harjutasime kolmapäeval “muscle-up”, mistõttu mul olid reedel lailihased nii valusad, et trepist alla vantsides oli valus. Sellele vaatamata, tegin kaasa trenni reedel, järgmise laupäeva hommikul, siis kolmanda laupäeva õhtul ning viimase pühapäeva hommikul. Võin ausalt öelda, et kokkuvõttes mul oli iga viimane kui lihas valus suuremal või vähemal määral. Trennid toimusid ka õues, mis praeguste ilmadega tähendas, et kulmud lõpetasid oma funktsiooni täitmise umbe neljandal minutil, nii et edaspidi voolas higi otse silmadesse. Aga sellele vaatamata rügasin kangelaslikult iga kord lõpuni. Valisin raskused sellised mõistlikud, kuna eesmärgiks pole mul kunagi olnud erilisi rekordeid lüüa vaid ellu jääda ning paljana ilus välja näha. Sellele vaatamata, oli paar päris humoorilist trenni. Näiteks Valgehobusemäe suusakeskuse mäest üles ja alla punuda 3 korda, enne soojenduseks kolm kilomeetrit mööda künkaid sörkides. Ei olnud väike mägi eriti kolmandal korral. Tõsisemad sportlased meil muidugi lippasid viis korda üles-alla sama ajaga.

Esimese päeva õhtul oli ka telgi-disko, mille jooksul lasti väga traumaatilist lapsepõlva kraami ikka. Must Q, Caater, 2QS. Vahepeal oli ikka ajul valus kuulata, millist kaunist kultuurielemust 90ndad meile ikka tootnud. Aga oli ka toredat mussi vahele, nii sai sai oma särgi märjaks hüpatud. Teine õhtu oli rahulikum, veetsime selle lõkkeplatsil mulisedes.

Aga toit oli hea, koht oli väga ilus, ujumiskoht oli sealsamas ning seltskond super. Järgmine aasta kindlasti jälle.

Üldisemalt rääkides, siis ma olen umbes pool aastakest aktiivset crossfiti trenni uhanud (kui koroonapaus kah sisse arvestada) ja tegemist on vist mu lemmkitrenniga üldse. Ma alguses olin ikka väga-väga kahtlev selle suhtes, sest kui otsida internetis “crossfit” siis näeb väga õudsaid videosid. Aga see “kuubik” kus ma käin, algas kõigepealt ABC kursusest, kus sul tehti väga täpselt selgeks, mismoodi sa ikka igast harjutust teed. Ja kuna mul puudub karjuv vajadus tõestada, et olen trenni ajal Kõige Tugevam, siis olen tasapisi mõistlike raskustega rüganud kõik see aeg. Ja palju põnevaid asju on selle jooksul juhtunud. Näiteks avastasin ükspäev et üle 2 minuti planku hoida pole mingi probleem. Või ei mulle hakkab tekkima täiesti aus kuuspakk. Mitte see mida alkoletist saab näpu otsa vinnata vaid see, mis kõhupekkide asemel piiluma hakkab. Lisaks, terve elu olen vihanud kükkide tegemist, nüüd või üles-alla põrgata vabalt ja kulm ka ei liigu (väga) kui öeldakse, et võta nüüd palun need kaks hantlit seljakotti ja astu 500 korda selle poole meetrise kasti peale.

X-Dream 2020 Elva etapp

Meil trennis on suhteliselt aktiivne lõustaraamatu vestlusruum, kus käib vilgas elu. Kuna enamuse aja ma seda ei jaksa jälgida, siis pole kursis mis teemad on. Aga siin mõni nädal tagasi visati üles küsitlus, et kas tahab minna X-Dream Elva etapile. Natuke kukalt süganud, kuna viimane külastus antud üritusele oli 10 aastat tagasi, saime eraldi vestlustoas oma tiimi kokku ja nii seiklus algaski.

Möödunud pühapäeva varahommikul toppisime rattad laenatud raamidel katusele, haarasime Liisiga kolmanda tiimiliikme, Diana kaasa ning vurasime lõuna poole. Eelmine õhtu me proovisime minna varakult tudumaale, et saada kenasti välja puhata, aga Liisi elevus oli nii suur, et ta oli enamuse ööst üleval. Igal juhul oli ta hommikul kohutavalt unine aga jätkuvalt elevil. Saabusime Elvasse, siblisime ringi, et saada numbrimärgid kätte, rattad ja varustuse lennuvalmis ning olime õigel ajal stardis olemas.

Esimese asjana läks mingi 5 minutit aru saamiseks, et mis järjekorras kaarti vaatama peab, kuna ammu polnud ju käinud. Siis saime pildi ette ning kohe oli kõigil eraldi kahe punkti võtmine, jagasime need omavahel ära ning panime punuma. Tegin oma otsa ära ning tiirlesin kannatamatult kokkulepitud kohtumispunktis kümmekond minutit, kuniks saabus Liisi. Siis tiirlesime koos veel paarkümmend minutit, kuniks sai selgeks, et Diana on kuskile väga vasakule läinud. Telefoni teel nõu pidades selgus, et ta on kuskil staadioni juures. Ainuke probleem oli, et esimesel kaardil polnud staadioni, mis tähendas, et ta oli kaardist väljas. Ligi 20 minutit hiljem leidsime õnneks kadunud kamraadi üles, hüppasime rattale, uljalt vihmasabinasse vändates. Peale ratast oli ette nähta mõni kilomeeter jala vudimist, millele järgnes veel ratast, kanuuetapp, viimane jupp ratast ning paar lisaülesannet.

Rada oli selles mõttes tore, et sai nähe nii linnavahet, külavahet, kui metsa. Ületasime muu hulgas mingi vikerkaarevärvides silla, mis ei viinud küll Asgardi, vaid kõigest üle jõe, aga aitas ikka edasi. Maanteed olid enamuses keelualad, nii et pidigi mööda pisemaid teid väntama, mis paaris kohas olid pisut “huvitavad”. Mina võtsin seda “X” osa võistlusest muidugi tõsiselt, kimades igale poole otse sisse, nii et mudane ratas tegi vahepeal korralikke krigisevaid steampunk helisid, teised olid pisut ettevaatlikumad. Kui mingi raudteesilla all oli tee asemel madal jõgi tänu allikale, siis mina väntasin sealt vee pritsides läbi, samal ajal kui teised kõrvalt või ülevalt tulid. Aga sellele vaatmata, olime kenasti tiimina koos, ootasime üksteist järgi. Mina kui põhiline kaardilugeja panin suuna paika, kuid teised kontrollisid, vajadusel korrigeerides. Mingi hetk sai selgeks, et kanuutama me ei jõua ning oli kerge motivatsioonikriis. Kuid Diana oli kindlalt seda meelt, et me võtame niikaua punkte, kuni vähegi saame. Saabusimegi finišialasse mingi pool tunnikest enne lõppu arutades, kas peaks otse ära lõpetama või vaataks lisaülesandeid ka. Otsustasime viimase kasuks.

Esimene lisaülesanne oli juhtida üks silmakattega meeskonnaliige läbi labürinti. Pakkusin end kohe minema, peale mida selgus, et labürinti äärteks olevatel traatidel on ka väike elekter sees, tekitamaks stseeni natuke pinget. Vaatamata mitte-üldse-nii-peenetele vihjetele kohtuniku poolt, kes mõned korrad mainis, et mind võiks ikka korra traati ka juhtida, mu juhendajad ei allunud provokatsioonile ning läbisime selle takistuse eeskujulikult.

Viimaseks ülesandeks oli ära tuua punkt, mis asus mingi järve kaldale ehitatud platvormi sisse ehitatud võrgu all. Klausliga, et punktile pidi liginema altpoolt, vee kaudu. Kügelesime seal mõne minuti, kuna ma eriti eeskujulik ujuja siiski pole, kuniks kohtunik ütles lihtsalt: “Tehke ikka ära, muidu jääb kibelema”. Koorisimegi end üksmeelselt siis spordipesu väle ning sumasime mudasesse vette. Kuna õnneks olid platvormi all metallpoomid, kust sai kinni hoida, siis polnudki kogu ettevõtmine nii kole, kui ma esialgu arvasin. Peale seda saime aru, et on kole kiire, jätsime riided/varustuse järvekaldale, sörkides ise poolpaljalt tilkudes üle uduvihmase platsi finišisse. Korraldajad ristisid meid hellitavalt kohe “Suvitajateks”. Väike kosutav supp, kuivad riided ning tagasireis oli sündmustevaene.

Kokkuvõttes võib öelda, et minu kergeks üllatuseks oli üldine füüsiline vorm isegi parem, kui 10 aastat tagasi, kui viimati X-Dreamil käisin. Kaheks tundi järjest uhamist, ilma suuremate puhkepausideta ei tekitanud üldsegi tunnet nagu sooviks teeäärsesse kraavi vaikselt surema minna. Pigem oli tunne, et jaksaks veel. Ilmselgelt on olnud kasu 2-3 korda nädalas “Kuubikus” trennimisest. Rada oli põnev, ilm meeldivalt jahe ning seltskond oli lõpuni optimistlik. Kanuusse oleks soovinud küll jõuda, sellest on kahju. Eks järgmine kord tuleb anda rohkem hagu, siis saab trahvipunkte vähem ja mitte-päris-viimase koha asemel isegi ehk kuskile keskele end parkida.

365 päeva

Mida pekki, mul on mingi blogi? Ja juhuslikult avastasin, et täpselt aasta on möödas viimasest postitusest? Viimane aeg midagi lisada, et saaks ülbelt rinna kummi ajada, kiideldes järgmisel sotsiaalsel koosviibimisel, et oleks ikkagi andnud oma panuse Interneti täitmisele mõttetu jutuvadaga.

Mis siis on kõik juhtunud? Et lõpuni aus olla, siis peab ütlema, et ei mäletagi kõike. Igal juhul on tunne, et aasta 2020 on juba kestnud igavesti. Arvestades kogu huumorit millega esimesed kuus kuud (peaaegu) on see aastakäik meid kostitanud, on natuke hirmus juba, et mis need järgnevad kuud toovad. Tulnukad ja meteoriit oleks natuke isegi kergendus, või nii. Positiivse poole pealt siis kogu koroona-isolatsioon läks meil üllatavalt hästi. Vanem juunior sai peale esialgset tõrget ilusti kooliasjadega ree peale, nii et õppeaasta lõpuks oli meil ainult üks pisike asi esitamata, mis oli tegelikult minu süü, kuna ma lihtsalt ei pannud fotot üles õigesse kohta. Ise sai ka kenasti töölainele end, kuigi vahel oli ikka täiega klots koos olles koristaja-kokatädi-abiõpetaja-itneeger korraga. Õnneks tööl tiim läks sujuvalt kaugtööle üle, saime tulevikuks paljud protsessid jonksu. Üldiselt võib öelda, et pigem oli see meile kasulik, kuna nagunii tiim on pooleks kahe linna vahel. Paar nädalat töörügamist veel, siis on puhkus.

Kasse on nüüd kaks. Õuest tuli üks juurde, kes on ilgem ahne bandiit. Vanem kass on natuke kahevahel jätkuvalt, kui nad korraga sülle võtta siis näidatakse ikka nooremale hambaid. Pisut tundub olevat minu peale ka solvunud, et mismõttes sa võtsid teise mingi konkureerivad vurrud minu valdustesse, stupid huuman! Vahepeal saavad jällegi kenasti läbi, magavad puntras koos.

Varsti tuleb sünnipäev. Õppisime eelmisest korrast, kui tekiilat sai liiga palju ja võtame seekord veel rohkem.

Abrukal käisin kah, see oli hirmus tore koht. Mu esialgne hirm oli olukord, kus viiakse lekkiva kalapaadiga üle, hüppad munadeni külma merevette, muskulatuuri välkudes vead kõik lapsed/pakid/kotid kaldale, siis võitled läbi võsa ragistades 5 km ööbimiskohani, milleks on kährikute poolt täis urineeritud räämas talumaja. Tegelikult oli aga kena, uus minipraam, kordatehtud sadam, järelkäruga auto ning restaureeritud vana kultuurimaja. Järelkasv kadus hommikul teiste omasugustega õue, ning tormas mööda hiiglaslikku muruplatsi ringi, ajades jäätist sisse kolm korda päevas. Kohalik onu oli väga tore, rääkis natuke kultuurimaja ajaloost ning mul mõistagi tekkis kole tahtmine seal mingi üritus korraldada, kuna kõik on olemas – köök, söögisaal, vana kultuurisaal, vooditega toad, baar jäätisefakingkülmik. Muidu mängisime pinksi, võrkpalli, puuginoppimist ning lauamänge. Tõmbas ilusti vedru pingest maha, soovitan.

Aga aitab kah, keegi nagunii ei viitsi tänapäeval nii pikke tekste lugeda. Maksimaalne arv tähemärke jne. Ise loen muidu kõvasti jätkuvalt (tunnustav patsutus iseenda õlale), Kindle ja Amazon on õudustäratavalt mugavalt omavahel seotud.

Raporteering suve alguse puhul

Järjekordne nädal “koristaja” rollis sai läbi tööl. Jällegi sai kõvasti targemaks kogu süsteemi osas, kuigi igast asju kuhjus, mis vajavad nüüd ära lappimist. Nädala pärast tuleb sünnipäev, siis nädalake ja natuke rügamist ning saab puhkusele. Sünnipäevaks lähme tüünelt Rakverre ära, kus saab loodetavasti kõvasti lauamängida, sest jubedalt sügeleb see sügelus.

Käisin vaatamas ka Saku Suurhallis Disturbed-it, mis oli väga äge. Heli oli isegi vähem kole, kui ma arvasin. Osad küll ütlesid, et oli jätkuvalt kole, kuid ju siis ma olen hirmsamaid asju kuulnud. Sättisime end mugavalt kohe helipuldi taha ka, kus oli hea vaade lavale, ning heli kõikse parem. Kõik suuremad hitid mängiti ära kenasti, rahvas läks kaasa ning kokkuvõtteks oli igati oma raha väärt üritus. Polnud küll higist läbi imbunud Tapperi üritus, aga väga väärt käimine igal juhul.

Ja viimase asjana käisin Elesgali LARPil, mis oli mõnusam kogemus, kui oskasin oodata. Saime kohe Irve tegelasega kuidagi joone peale ning kehastasime koos kõige jäärapäisemalt seadusekuulekaid väejuhte üldse. Kes iganes võimul oli, selle heaolu nimel tegelesime, kasvõi hambad ristis. Kogu trall käis väikeses keldris, kus siis mängijad said oma reusrssidele käske jagada, samal ajal kui käisid vaidlused aadlike, kuningakoja ning mässajate vahel, kes on ikka kõige parem riiki juhtima. Minu resursiks oli 13 800 pealine II Leegion, mille usaldusväärsus oli pehmelt öeldes küsitav. Iga teatud aja tagant lugesid GMid ette “uudised linnast” ning uuendasid linnakaardil asuvate üksuste/huviobjektide olukorda. Ja kuidagi mängis nii välja, et umbes viimane käik pandi mingu tegelane kõigile (ka minule) täiesti ootamatult kuningaks. Täielik must hobune, nagu Irve ütles. Humooriline.

 

Tankimine

Kuna homme on Tallinnas üks logiturvalisuse alane koolitus, ei rullunudki täna Tartu poole. Nagunii on vaja reedel nagunii lõunasse minna, et Paganate juures minirone kokku põrgatada ning üle pikema aja üks korralik läbudrägun teha. Polegi ammu saanud ise teisel pool lauda täringuid veeretada, kulub ära. Lisaks viime juuniorid täna KKK+G klannile külla, suurendades oma vanemlikke boonuspunkte veelgi.

Võtsin endale ka pühaks plaaniks ja kohustuseks iga õhtu hiljemalt kell 23 voodisse transportida, et saaks unevõlga vähendada, töötab siiani päris hästi. Nädalavahetusel oli ikkagi vaja ju Madis külla kutsuda, et hilisööni jamiseda. Ja Kuna ööl esmaspäeva ei saanud erinevatel põhjustel üle nelja tunni und ka, siis oli suht räme olla järgmine päev. Õnneks sama õhtu vajusin kell 21 lastega koos müdinal magama ja tänaseks on pilt enam-vähem ees ja sai uljalt hommikul töö poole vudida. Isegi pisipreili draama lasteaias teemal “ma jätsin oma uue kaelakee koju ja kogu maailm on jobu!!1” ei tekitanud mingeid erilisi emotsioone. Puhanud inimene on ikka tore.

 

Unevaeglane

Möödunud nädal oli päris humooriline. Kõigepealt oli reedel ettevõtte kevadseminar, mis oli üle ootuste äge.  Kõigepealt peened tööjutud, siis Teaduslabori poolt tehtud erinevad testid, siis sauna, mullivanni, tünnisauna, uuesti sauna ja nii ringiratast kuni sügava ööni. Kuskil kella kahe paiku otsustasin ennast üleskorrusele ära vedada, et järgmine päev mingitki elulooma oleks. Aga Järveveere puhkemaja oma võimaluste ning loodusega oli täiesti imeline. Sain isegi võrkpalli mängida üle pika aja. Ja Teaduslabori ülesanded olid väga põnevad. Viimaseks ülesandeks oli näiteks harjast roboti ehitamine, mis meil tuli kokku täiesti humooriline kuid üllatavalt kärme liiklusvahend.

Meie võidukas robot sisaldas enda disainis muuseas ka haamrit

Kuna enamus inimesi südaöö paiku lahkus bussiga Tartu said viimased kaheksa allesjäänud musketäri igaüks oma toa, nii laiasingi 8 magamiskohaga hiiglaslikus toas ning norskasin mahedalt ööbikutega võidu.

Järgmine päev tuli pisem buss ja viis öised kangelased Tartu ära. Teisel oli mõnus, sai kohe Tartu poole ajama. Mina vantsisin rongi peale ja veeresin tagasi Põhja poole. Õhtul tuli veel külastada endist kolleegi, kes tähistas oma sünnipäeva ning demos pisut ka oma uhiuut maja, mis oli valminud. Peale seda tuli veel kaaskannatajatega Eurovisiooni nautida. Kui jällegi kella 2 paiku magama sai, olin täitsa kapsas. Järgmine päev ei halastanud samutigi, pidime kogu perega Rakverre sõitma, tähistamaks Preili sugulite 40 pulma aastapäeva. Seal ma jaksasin lihtsalt laua ääres vaikselt nokkida. Õnneks kogu piinlik protsess väga kaua ei kestnud.

Olen püüdnud kogu seda tekkinud hirmsat unevõlga tasapisi maha lihvida, kuid edu on olnud vahelduv. Möödunud kolmapäev näiteks oli ju ka vaja Pagana ja Erkkiga minna Tartu peale kondama õhtul, sest ilm oli ilus. Leidsime RP9 pubist Raekoja platsil vist kõige mõnusama majasiidri üldse. Igal juhul kadus seda kuskile hirmutav kogus. Õnneks/kahjuks jäi minu jaoks homme planeeritud rollimängu üritus ära, nii et ehk õnnestub mul siis pisut rohkem põõnata. Preili küll läheb varahommikul järgmisele matkatuurile ning minironid raudselt ärkavad vara, ning hakkavad minu peal üles-alla põrkama, kuid püha Netflixi ja õnnistatud hommikuhelveste najal ma loodan mõned ekstra unetunnid veel hommikul näpistada.

Mehhiko ja näpud

Eile helises mu telefon ja pisut ehmunud häälega lasteaia õpetaja teatas, et Pisipreili  näpp jäi ukse vahele. Lendasin siis kohe autoga letti, kus oligi väike kurb pundar halamas külmavee kraani juures. Kuna näpp oli ilmselgelt suurem, kui ta peaks olema ning selle liigutamisest keelduti, siis kimasin EMOsse kohe. Seal oli nii palju põnevaid mänguasju, et suurem halamine vaibus õnneks. Röntgenpilt tuvastas ka, et kõik luud on terved, lihtsalt on rängalt muljutud. Kodus sai värvilise plaastri sõrmele peale ning oligi kõik hästi. Pisut palju on küll minu maitse jaoks viimasel ajal EMOs käidud.

Laupäeval tähistasime Preili sünnipäeva Rotermanni kvartalis asuvas mehhiko kohas nimega Taqueria peenutsedes. Toidud olid väga head, joogid samuti, kuid pisut kallivõitu on, toiduvalik on suht lühike (võrreldes Texasega) ning teenindus oli hääästi aeglane. Tänu sellele sain tarbida kõigest kolmpool gintoonikut. Leppisime Agnesega kokku, et joome kogu nende gintooniku valiku läbi, mina alustasin kallimast otsast, tema odavamast. Minu omad olid kõik väga head, tema omad ainult osaliselt. Win. Muidu mulisesime niisama, arutlesime enne nähtud Avengersite viimase osa üle, Agnes tõestas mulle oma Tinderi abil, et seal figureerivate meessoost isikute pildid on ikka piinlikud kehvad, kakerdasime veel linna peal, napilt vältides tülinorivat slaavi kodanikku. Viimase kaitseks peab küll ütlema, et me tõesti tegime linnafoonis palju müra. Olin küll suht unine aga võtsin end kokku ja mängisime veel Red Emperori baaris mõned ringid hiigelklotsidega Jengat põigeldes kohaliku purjus subkultuuri vahel. Osa sellest oli lihtsalt äärmiselt purjus, osa oli ka pisut tüütu. Eriti see humooriline noorsand, kes proovis kõiki sujuvalt käperdada pidevalt. Mind kaasa arvatud. Ma siiani ei ole kindel, kas mu lahtised juuksed ajasid teda segadusse või oli ta lihtsalt nii meeleheitel juba.

Kevadhambad

Urk. Sai Preili sünnipäeva tähistamiseks kolmapäeval grillimas käidud. Juba head kala sai ja veel paremat liha, mida enda tagasihoidlikus isiksuses sai grillil keerutatud. On peen kunst jätta liha mahlaseks, samas napilt mitte tooreks. Iga kord ei õnnestu veel aga eks harjutamine teeb meistriks.  Kuna jätkuvalt on nende Viimsi suvila mingi subarktiline tsoon, läks peale päikese kadumist temperatuur ka ära. Sinna miinuspoolele. Nüüd jõllangi teist päeva juba kodus ja proovin teed lurpides vastu pidada, kuniks uus soojalaine peale tuleb.

Püksid

Täna hommikul seisin kurvalt sahtli ees, trussarite väel ning nentisin fakti, et pükse pole. Peale teatavaid nasaalseid eksperimente pesukorvi juures, veendusin ikka et üks paar on kasutuskõlbulik ning ajasin need jalga. Lõuna paiku käisin Preiliga Moetänavalt läbi ning oman nüüd mitte ühte, ega kahte, vaid lausa kolme uut paari jalgu katvaid riideesemeid. Loodetavasti on need mured nüüd murtud. Kuigi Preili põhiliseks kriteeriumiks tundus olevat pükste sobivus mu tagumendiga, nii et näis!
Laupäeval käisin Tartus ka, Pagana sünnal, mis oli tore. Näha oli inimesi, keda polnud ammu nähtud, söödud end kurguni ja pisut üle selle täis ning võetud kultuurselt paar rukot. Kahjuks kas siis tänud ülemugimisele või miskile muule, tuli mulle juba kella 1 paiku öösel meeletu uni peale, nii et hiilisin varem Paganate juurde unele, püüdes nende lapsehoidjat Banduga mitte väga traumeerida. Järgmine päev sai Bandu auto kõrvalistmel tagasi vuratud ning sain aru, et rongiga liikumine on isegi autos kõrvalistumisele superioorsem.