h1

Nina ja mina

February 19, 2019

Mina: “Niipalju tatti ei saa ühte ninasse mahtuda!”

Mu nina: “Hoia mu Quixxi…”

Advertisements
h1

Põrandaehituspäev

February 17, 2019

Eile hommikul ilmus Madis siis objektile, nagu kokku lepitud, haarasime Nõmmelt sõbra käest ketassae, Olerexist järelkäru ning kärutasime Puumarketisse. Seal oli vist kõige operatiivsem materjaliost üldse, onu leti taga viitsis isegi saalist ise kruvid tuua, laos vuras tõstukiga teine onu OSB plaadid otse käru juurde ja olimegi läinud sealt. Kogu protsess võttis ligikaudu 10 minutit. Saagisime plaadid kärus pooleks, vedasime üles ning asusime operatiivselt põrandat tegema, saepuruselt higised lihased kevadpäikese käes punglemas, sest kevadpäike küttis teise korruse suviselt soojaks. Kuskil kella kuueks õhtul oli toss täitsa väljas ning põrand kaunilt loodis (mööndustega) ning paikas. Kõige suurem keberniit oli olemasoleva trepi alla plaate saade, nii et kogu krempel ka kõrvalolevate plaatidega ühilduks. Järgmine etapp on siis kunagi lähitulevikus parkett maha lükata. Tähistasime töövõitu kahe Star Realmsi mängu, mõne õlle ning Eesti laulu taustvaatlemisega. Täna on küll selline tunne, nagu oleks pirukasse pandud muna ning karu pole enamuse aja väga kodus, aga see on selline mahe rammestus.

2019-02-16 19.08.03

Peaks nüüd kuskilt leidma veel aja, et kinos Alita ära vaadata ja mõne nädala pärast tuleb Alestorm Tapperisse. Arcanar tuleb kaugelt Tartumailt ka neid kaema, saab pisut enne kontserti rummiklaasi taga jöriseda ja siis lava ees karata.

 

h1

Kevadpäike 2019

February 12, 2019

See aasta siis on selleks päevaks 12 veebruar. Läksin oma (ainsa) Tallinna kolleegiga lõunale ja trammi oodates päike küttis mõnuga. Seitse päeva läks see aasta kauem aega kui eelmine kord. Kevadetunnet suurendab ka fakt, et siin Springhubis on “vaikses” toas (ja ka pelleris) pidevat kevadlinnulaulu taustakõlaritest kuulda.

h1

Korrapidaja

February 10, 2019

Hõuli makarõuni! Mu “korrapidaja” nädal sai läbi uues kohas. Õppisin palju uut ja põnevat, muuseas võtsin tähtsaima prodsaidi maha deploy tegemiseks ja puha. Hellalt võttis peopesad higiseks ikka paar korda. Enamus päevi läks igast errorite uurimise peale, mida süsteemid genereerisid. Neid ei olnud küll palju, kuid kuna kogu krempel nii tuttav ei olnud, siis võtsid korralikult aega ning ajuprotsessimist. Reedel sai Gregiku ja Haartiga mööda linna jörisetud, mis võttis küll kenasti pinge maha. Leidsime mõnusa õlle koha ka, nimega “100 õlle koht”, mis asub sõna otseses mõttes vanas müürikäigus. Õlut oli ka täitsa palju. Kuna pidin laupäeval viisakalt veel Rakverre, Preili vanaema sünnipäevale sõitma, siis enne keskööd korjasin end viisakalt trammile. Just enne seda täpselt, kui mingeid 12 volliseid pudeleid hakati lauale tooma. Vaatamata sellele  oli eile ikka eriti uim olla. Ei aidanud ka fakt, et ära sai tarbitud täiesti jaburad kogused toitu. Klassikaline vanaemade värk stiilis: “Loodan, et midagi ikka saite kõhtu, palju just ei olnud” ja nii edasi, samal ajal kui lauajalad ragisevad toidukoorma all. Alles õhtupoole tuli pilt mingil määral ette. Täna hommikul võitsin operatiivselt ühe Scythe mängu ja saigi linna tagasi. Idees on mul nüüd ka alates homsest võimalus veeta kolm mitte-Tartu-päeva ka kontoriruumide vahel, kodu asemel, kuna saime SpringHUBiga kokkuleppele. Minu jaoks on see äärmiselt mõnus, kuna asub kõigest kümnekonna minuti loivamise kaugusel.

h1

Veebruari elevused

February 6, 2019

Juuniori kooli üritus oli esialgu natuke palju vähem elevust tekitavam, kui ma eeldasin. Räägiti suures plaanis sama juttu, mis avatud uste päeval. Lõppeks öeldi, et kooli saab sisse tavalise loosiratta abil. 84 avaldust 34-le kohale, millest osa on juba täidetud. Võttis ikka kukalt kratsima küll. Nüüd tuleb siis lihtsalt oodata, kas Fortuuna naeratab või mitte. Täiega ootusärevus. Samas saime täna kirja, kus öeldi, et ürituse ajal lapsi jälginud spetsialistpersoonid nägid, et Miniron ei teinud kõike kaasa ja soovivad meiega reedel kohtuda, arutamaks, kas ja mis saab kool üldse pakkuda meile. Ootusärevus intensiivistub.

Nädalavahetusel käisime Gregikuga ka potentsiaalset sünnakohta vaatamas, mis oli igati tore kui välja arvata fakt, et magamiskohti pole väga palju (mille vastu saab öelda, et tulge telkidega, suvi ju!) ja fakt, et ma ei ole ikka veel lubatud hindu saanud. Hiljem mängisime Sherklock Holmes jutumängu, mis oli natuke nagu interaktiivne raamat. Mitte halb kusjuures, korra mängides. Miinuspoolena, et kui kõik juhtumid ära lahendada, siis taasmängimise väärtust väga pole. Igal juhul antud juhtumiga saime kenasti hakkama, mis oli tore. Nägin ka ära pisikese Grete, kellega tegime hullult kohe selfisid koos. Kuidagi suutis Haart ka temale omasel moel meie selgekt teha, et me Gregikuga peame temaga reedel minema linna peale sünnipäeva puhul shnipsutama. Jääb üle vaid loota, et ta seekord mingite suvaliste slaavlastega ei hakka mahasülitamise teemal jörisema.

Tööl oli täna mu esimene deploy, kus möllasin erinevates süsteemides erinevate tööriistadega, nii et kõrvust tõusis auru, paar korda sain napilt südari aga õppisin juurde sitaks palju. Seega on olemine pisut norgus, mistõttu skipin vast jõusaali ja lähen kultuurselt Tartu peale midagi hoopis nosima, väike näpp kultuurselt püsti, rahustades hiljem südametunnistust hotellitoas mõnekümne kätekõverdusega vms. Mul on ka Riyria Kroonikate viimane osa suht otsakorral ja sellises kohas, et hommikune rong oleks võinud vabalt ka kauem sõita, sest raamat on selles lõppjärgus, kus kõik otsad jooksevad kokku ja peategelased ei saa veel ise midagi aru ja üleüldse!

h1

Küberpungilik nohu

January 29, 2019

Eepiliselt niru olemine algas reedel. Tegelikult oli juba selline kahtlane olek alates kolmapäevast aga reedel jõudis tatt paljuneda, kustuda kohale veel oma sõbrad, juhututtavad ning paar naabrit. Eriti loll oli olukord, et olin andnud LARPi jaoks igast lubadusi ja kimasin mööda linna ringi pooluimasena, toppides autosse muljetavaldava koguse erinevat kola. Projektor ühest kohast, valgustus teisest kohast, hunnik mängukraami Viimsist korraldavpersonali käest ja õhtul veel suitsumasin, koos mõnede prosedega. Lükkasin päev otsa taruvaiku kurku koos küüslaugu ja ohtra koguse teega.  Laupäevaks oli juba pilt ees õnneks, turnisin mängukohas lae all, valgustust nipukatega kinni tõmmates, kätega nagu pärdik kaablikanalist kinni hoides. Meenusid kohe töökarjääri algusajad, kui elektrikuna põhimõtteliseslt täpselt sama asja tegin. Mäng läks vuhinal, kuigi ma vahel nurgas pidin kõõksudes taruvaiku saialillega kurku laskma, et saaks vabalt möliseda. Sest seda viimast pidi tegema palju. Peale *eriti* kangelaslikku kärvamist võtsin sümboolsed paar pisikest rummikoksi, et jalg tatsuks paremini ja siis sai lähedalasuvale diivanile magama.  Järgmine päev nurus veel Alton oma läppari ka Tartust üles korjata, mis ta maha unustas. Seega pühapäevane asjade mahaviskamisring venis veel suuremaks. Suht sossu oli viimaks olla, koju saabudes. Õnneks oli mäng fakken awesome, nagu ka juba lõustakas sai muljetatud, kuigi enda korraldamisesügelus, mis vaikselt tekkimas oli, sai kenasti sügatud. Ei olegi kindel kas see on hea või halb uudis.

See nädalavahetus formuleerus plaan minna Gregikuga sünnipäevakohta vaatama, pidamaks kunagi soojal suveajal loodetavasti pooltki nii ägeda sünnipäeva, kui seda oli kaks aastat tagasi. Ja homme! Homme on juuniori Emili kooli sissestumise intervjuu tulemas. Ma ei teagi, kas panna lips ette või proovida lööma minna oma naturaalse sarmiga…

h1

Akvamänn, snõumänn

January 21, 2019

Nädalavahetusel väntsutasin minirone ringi, kuna Preili oli laulukoorimas. Käisime roboteid vaatamas T1s, mis oli selles mõttes pettumus, et nädalavahetuse rahvamassid olid kogu ürituse meeltult umbe tõmmanud. Väga ei saanud ligi erinevatele kohtadele, järjekorrad olid jaburad. Vähemalt sai minirone tuulutatud trammiga edasi-tagasi kolistades. Õhtul vaatasime ka Akvamänni ära, mis oli DC kohta suht meelelahutuslik vaatamine. Kui välja arvatud, erinevad dramaatilised poosid ja Eriti Rasked Pilgutõstmise episoodid, mis olid lihtsalt piinlikult… piinlikud.  Järgmine päev külastasime korra mu esivanemat, kuigi oli korraks variant minna metsa lumehangi sügama. Eepilised nohukogused, mis Minironi ninast hommikul väljusid, võtsid sellel plaanil ka hoogu maha. Täna saab ta siiski eelkooli ära vista ja ise minna Ülemiste MyFitness klubisse muskulatuuri arendama. Rannahooeg ei ole enam kaugel! Enne seda muidugi on see esimene Päev, mil päike soojendab, kuskil veebruaris. Väikeste sammudega kevadesse. Kuigi praeguste lumekuhjade alt välja jõllitades, on seda raske uskuda, et kevade taoline asi kunagi üldse veel tuleb.