Tassimine jätkub

Lubasin ehitada sõbrale seina. Sest seinad on toredad. Veetsin siis tänase päeva tassides ehitusmaterjali viiendale korrusele, mööda kitsavõitu treppe. Võin noh, kuidas öelda. Trepp ise oli täitsa okei, kui sa oled persoon, kes mööda antud treppe kulgeb, omades näiteks paari poekotti. Ei olnud väga okei, kui sa oled ehitusneeger ja proovid 2800×1200 kipsplaati ümberlokaliseerida autokärust vertikaalsuunas. Ähkisime nagu kaks täistuurides aurumootorit koos suht chilli abilisega. Aga ära ähkisime, homme saab hakata uljalt karkassi kokku panema. Et mõistagi, ma end liiga mugavalt ei tunneks, siis sai kolmveerand tundi järjest koduõues veel boffriga ka vehitud. Kilp kah teises käes, mis end vihmaga mõnusasti vett täis imas. Vihmataat nimelt aitas ka, manades kohe õigel ajal vihmasabina välja, et oleks veel vähem mugav. Muda lirtsus jala all, higi lirtsus kaenlaalustes ja  Vincenti nina lirtsus mu boffri all. Kohe kui vehkimise lõpetasime, jäi vihm mõistagi järgi. Füüsiline vorm paraneb mühinal.

Advertisements

Tassimisteenused

Käisin-vaatasin Venomi ära. Ootused ja eeldused olid üpris madalad, aga tegemist oli hoopis teistsuguse filmiga, kui ma eeldasin. Üllatusin igati positiivses mõttes.  Lisaks on Tom Hardy äge näitleja, juba viimase Max ajal jättis toreda mulje.

Mingil veidral kombel olen see nädala palju asjade tassimisega tegelenud. Kõigepealt tassisin Wollet tema kodust Raasikule, et seal 5 ruumi puid tassida. See läks paremini, kui eeldatud, sest puud olid alusel ja saime need rokla abil kuuri alla vedada. Järgmiseks vedasin väikeprelili Nõmme ujulasse neljapäeval. Siis tuli naabrimees eile, öeldes et koridori kipsplaadid saabusid, tema ehitajamees on kuskil ära, saaksin ehk aidata? 60 plaati oli kokku, nagu meile mõlemale selgus pisut ootamatult. Muskulatuur vähemalt arenes mühinal ja higistamiseks polnud vaja sauna kütta. Täna siis tassin Gregiku ja me kodugrilli Kärdi juurde, et seal erudeeritult viimase juures shnipsutada, kuna viimasel õnnestus jälle edukalt teha üks ringi ümber päikese. Õhtul proovin end koju tassida.

Väike laupäevane Banjo:

Le Karavan

Käisin reedel veel, enne LARPi Pariku juures abiks. Tal oli vaja 5 tonni pelleteid keldrisse visata. Sain endale kergema otsa, 15 kiloste kottide kaupa neid keldri kaldteele tassida ja alla loopida. Naljakad lihased said vatti, vihma lödises vahelduvalt. Hiljem eksisin natuke ta majas ära.

Järgmine päev seevastu Karavanile minnes oli kohe mõnus uuesti niiskuda, teadis juba, mida oodata. Ettenägelikult panin küll oma bioonilise sekspesu kogu peene sameti ja linase alla, et oleks mõnus. Oli ka, ainult jalanõud tuleb teinekord ära vahatada, et nende veekindlus oleks suurem. Muidu mäng oli hästi tore, Hel hakkas kohe hoogsalt plotti lahendama, nii et ma esimese ehmatusega lihtsalt lipendasin tal kaasas, nagu lahinglipp tormituules, kuniks ise ka jalad alla sain. Aga tasus ära kohe see ettevõtmine, koledal kombel sai infot ja nänni. NIi palju lausa, et kaasavõetud luudikotid ajasid üle. Sooja sai ka majades, mida veidralt vähe kasutati, vähemalt minu nähes. Me jumaluse, Trikitaja, poolt antud ülesanne oli ka vahva nii oma olemuselt, kui ka meie soorituselt. Ja plotti, metsast korjatavaid vidinaid oli ka meeletutes kogustes, nii et ükski pisem grupp seda ära lahendada ei suutnud. Ühesõnaga tore ja klassikaline mõõga-ja-keebi mäng oli. Hiljem sai pisut soojas ruumis mulisetud, mispeale viisin oma autotäis persoone linna ära ning sain koduvoodis kerra tõmmata. Hästi palju toredat rahvast oli ka kohal, kellest mõnda polnud jupp aega näinud.

Nüüd on LARPi kalender küll nukralt tühi, kuid loodetavasti ei jää see pikalt niimoodi.

Sügissombune õunamahl

Sügis on käes nüüd. Jätkuvalt ei salli seda aastaaega. Eriti traumaatiline tunne on peale seda kena suve. Mingi vihm ja tuul ja külm. Jõle värk. Eriti jõle oli pühapäeval, kui oli le Grande Plaane teha õunamahla. Vihma sadas, fakken vares seekord reaalselt kraaksus kuskil puu otsas, lirtsuv pori kummiku, märjad õunad. Vahepeal jäi vihm järgi, grillisin end aurates grilli ääres, saades isegi korra kuivema tunde. Siis hakkas kohe õnneks uuesti sadama, et oleks ikka rohkem ebameeldiv. Kodus veendusin, et ainuke kuiv riietusese oli sokk oma paarilisega, kes kummikus hirmunult võdises. Õnneks on meil nüüd ülbe, 10L pott, milles mahla keeta ning see aasta luftitasin kümnekaid ja ostsin vaakumkotid ka. Jäi ära kogu see õudne pudelite ja korkidega möllamise porr. Oma üüberägeda Dremeliga tegin suvalisest maasikaalusest mugava täitmisvidina ka, nii et kogu täitmisprotsess oli meeldivalt mõnus seekord. Ja nüüd on terve sahver täis talvevarusid. 

Sotsiaalse poole pealt kisub kuidagi tihedaks. Altoni sünna on tulemas, Kärdi oma ka, see neljapäeva õhtu põrkun Chloega Põrgus, lauamängulaager kohe kohal ning Paganaga tahaks eelmise aasta Tartu Hallowiinstompi korrata Undergroundi ümbruses. Ja jõulupidude ogarus pole veel isegi kalendris. Natuke humooriline on ka fakt, et nüüd on mõlmad juuniorid samas lasteaias. Kõike on topelt. Isadepäevapidu. Jõulupidu. Ot, mis mõttes ma juba maksin selle teatri raha?! Ahjaa, teise eest ka. Lisaks on ka vanem eelkoolis, mille transpordirõõm on lisandunud. Vähemalt tundub äge kool, mille eel olla.

Bofferdades

Teine löömine oli koduõuel. Vaikselt hakkab meelde tulema, mis tegema peab, et saaks ise vähem pihta ning vastane rohkem. Eriti just siis, kui kilp on ka käes. Chloe saabus ka täna kohale, keda polnud ammuilma näinud, mis oli hästi vahva. Mõnes mõttes oli kolmekesi kurb, kuna üks pidi osa aja jõllama aga mõnes mõttes ka tore, sest sai kordamööda  hinge tõmmata ja muliseda. Sain ka mingi mõnusa litri otse käekaitsme vahele parema käe randmesse, nii et käsi on hellalt paistes praegu, aga see käib asja juurde. Nosin lohutuseks aprikoosikonservi, samal ajal külmkompressi peal hoides ning vasakut kannikat triikides, mis ka kuidagi venitatud sai. Eeldatavasti siis, kui proovisin (tulutult) mitte koerajunni sisse lirtsatada vasaku jalaga. Järgmine kord peab küll tooma pööningut paar ehituslampi välja, et kiirenev hämardumine pidu lühemaks ei teeks. Ja lisaks peab ajusid ragistama, mis saab siis kui maapind on tatiselt libejäine. Kahjuks kohe esimese hooga ei meenu endam mingit kohta, kus saaks siseruumides uljalt kummimõõgaga vehkida.

Aktiivselt rügades

Reedel sai siis üle mitme aasta tõsisemalt boffrit keerutatud Vincentiga. Väga naljakad kohad on täna valusad. Ma ei teadnudki et kannidel näiteks on ülemised kannilihased, mis eraldi saavad valusaks minema. Õnneks mu organism keeldub ka sinikaid kultiveerimast, sest jalad oli reede õhtul igati muhuliseks taotud. Kurbusega nentisin, et käekaitsmed on küll olemas, kuid jala omasid mitte. Magama minnes siis meenus, et tegelikult on ju küll, mitte päris fäntasi stiilis aga oma töö teevad ära. Järgmine kord targem.

Täna, peale kolmandat järjestikust võitu bowlingus oli seevastu tunne:

Ehitamise rindel, tegin korda ahju seina, milles laiutas mõnus auguke, peale korstna ühenduse prandamist. Sai isegi üllatavalt soliidne, kuigi järellihvimine ja värvimine on veel ees. Lisaks viisin laupäeval lõunamaade tuuril Helile Karavani jaoks tehtud blingi ära. Tasapisi sügelen uue projekti järgi juba.

Kollane kuningas

Tartus oli LoveCrafti maailma ainetel mäng, kus Kollane Kunn otsustas läbi ühe teatritrupi tegemiste Tartumaale tulla. Tuli kah. Siblisid, mis sa siblisid aga lõpuks ikka üleloomulik võitis. Ausalt öeldes ei eeldanud mitte miskit muud, kuigi järele mõeldes oli mingi shanss olemas. Vahepeal, kui proovisin mingit inkantatsiooni orgunnida, mis sisaldes endas üheksa inimese asetamist kindlasse formatsiooni, kindlas järjekorras ladinakeelsete fraaside lausumist, ilma et miski seda väga segaks, oli küll meeleheitel kassikarjataja tunne. Humooriline koht oli ka see, kui välisuksest välja minnes otse võõrilma sattus, mis ka pisut hulluks ajas, ning hoiatustele vaatamata kõik seda ikkagi tegid. Õnneks sai stabiilselt hulluks ära mindud, mida rohkem mäng edasi läks. Aga igati tore üritus oli, eskalatsioon oli vahva ning sujuv.

Nüüd saab laupäeval uuesti Lõunasse sõita, küll lühemaks ajaks, aga mõnusa rongi asemel ise roolides. Ja mitte ainult lõunasse vaid lausa Värskasse välja, kus Preili oma kangelaslikku matkaseeriat lõpetab sõbrannaga. Enne seda saab homme koduõues treenimise eesmärkidel üle ma-ei-tea-mitme aasta ka boffrit keerutada. Naabrid vähemalt saavad olema hämmingus.