h1

Põhjala Pööripäev 2018

August 14, 2018

Minu jaoks teine PP üritus nüüd selja taga ja tasapisi tuleb pilt ette. Oli üpris väsitav ja pisut frustreeriv, aga hästi parju jaburaid, põnevaid ja kangelaslikke hetki oli.

Juba aasta alguses moosisin ära Zeegu, et ta mulle eriti uhke ürbi valmis õmbleks, et saaks Pinvisiitorina piisavalt väärikas välja näha. Eelmise nädala alguses sain kätte ja tegime kohe Xeliga pildid ka ära, mida võiks varsti näha saada. Mõnusalt villane, lehviv, lumivalge, pikkade lõhikutega, mille kaudu on tore vöölt asju kätte saada.

Saabusin Kassinurme juba kolmapäeval, kuna nagunii pidin kohale vedama linnuse ehituseks vajalikud tellingud. Lasin praktilisel kuus tundi järjest drelliga kruvisid sisse. Peale seda käisin Jõgeval teise vennaga toitu ostmas ning kukkusin umbes kümnest autosse tuduma, kus nägin öö otsa unes, et kogu maailm on täis kruvisid, mida sisse keerama pean, aga otsikud on koguaeg valed. Järgmine päev nosin Jõgeval kultuurselt hommikupeekoni ning veetsin õhtuni aega telkide ja müüride ja muu kola püstiajamisega. Õnneks tilkus rahvast juurde, sai vähe vabamalt võtta. Peale avariitust hakkas kogu möll pihta. Meil oli see aasta mängualal mitte üks, ega kaks vaid kolm kõrtsu. Jätkuvalt oli meie laagri oma kõige mõnusam. Me oma muusikud esitasid populaarsete laulude baasil tehtud vennaskonna lugusid, mis olid täiesti jaburalt toredad. Täiest kõrist kaasa lauldes kadus hääl mitu korda ära. Isiklik lemmik oli muidugi “Käime Patuseid mööda” mis mu Pinkvisiitori südame härdaks tegi, sest ometigi:

Meil on aega panna patustajaid pinki
Meil on tangid nende sõrmeküünte jaoks
Meil on aega hoida patustajaid kinni
Valgus kuhugi ei kao….

Originaaliks siis Smilersi “Käime katuseid mööda”. Kapellmeistervennad olid terve selle mängu üks tippkogemusi.  Palju toredat muudki juhtus, nagu öine 4vs4 duell artefakti pärast orkidega, põhipaha laagrisse infiltreerumine tema minioonide vormirõivastes, kogu pinkvisitsiooni üllas töö koos pealtvaatajatega. Osalesin isegi stsenaariumites seekord mõned korrad, kus uljalt odaga vastaspoolt vemmeldasin. Vastaspoolest rääkides, oli neid see aasta küll jätkuvalt vähem, aga suhtumine oli kuidagi kogu ürituse vältel elutervem, vähemalt meie laagris.

Reede õhtuks oli päev otsa ringitrampimist ja 30 kraadi sooja teinud oma töö, nii et kogu maailm oli nagu vati sees. Õnneks Heli autos oli ruumi ning sain Kuramaal ujumas ära käia, mis kogu maailma fookusesse tagasi tõi. Kuramaa järv on üldse üks tore koht ujumiseks, mõnusa liivase põhjaga, kenasti korda tehtud. Viskan sinna sulpsatuse saatel oma heakskiiduhülge. Laupäevaks olin juba suht sossu, sest mitu päeva ehitamist, ringitrampimist, õllede degusteerimist ning kõige liikuvaga juttu puhumist tegid oma. Hääl oli ka kadumas, kuna Kapellmeistrid tegid korraliku laulupeo meie laagris. Õhtul, peale lõpuriitust oli meie laagris korralik kogunemine, kus sai kõvasti erinevate osapooltega muljeid vahetatud. Üldmuljed olid kõigil positiivsed ainult keegi ei saanud aru, kuidas seda va põhipaha plotti lahendada, mis oli see frustreeriv osa. Vastu hommikut läksin kenasti autosse tuduma, oma lõplikult otsad andnud telefoni juurde, mis oli teine ebameeldiv asjaolu kogu ürituse vältel. Pühapäev oli täis peojärgset laagri kokkupakkimist, mis oli vaevaline nagu patukahetsusretk. Õnneks sain kõik oma kola enne meeletut vihmasadu autosse pakkida, vaid tellingute järele pidin veel kuskil viikingilaagrisse questi tegema.

Tänaseks on pilt juba suht ees, kui välja arvata kerge jalgade kangus, vasaku küünarnuki peal olev boffrist saadud litter ning parema käe sõrmede vahe, mis sai tanksaabast maitsta.

Nüüd on nädalavahetusel Fallout aLARP mis tundub natuke nagu liiga kiiresti. Õnneks on enamus kostüümist valmis tehtud, peab veel kihi aluskihti peale tõmbama täna ning homme ära värvima. Sellega on küll omaette ooper, mille kohta tuleb kindlasti eraldi postitus, kus saan peeneid töövõtteid ja kogemusi jagada, mida EVA matiga teha võib.

 

 

Advertisements
h1

Suvesoojad

August 1, 2018

Olen kangelaslikult nüüd ligi kaks kuud juuniore kantseldanud suvepuhkuse raames. Iga päev proovib ikka kuskil väljas müttmas käia. Õnneks see aasta suvi on jaburalt soe lausa, saab üle päeva kuskil Männikul või Rakveres olles Uljastel sulpsti teha. Viimased paar nädalat olen veetnudki Rakveres, alles homme tagasi linna. Kaks nädalat veel, siis peavad minironid tagasi lasteaeda minema. Noorem veel vahetab lastehoiu “suure” lasteaia vastu. Õnneks tähendab see logistiliselt seda, et nüüd saab mõlemad viia samasse kohta. 2018-07-23 12.07.28.jpg

Brigaadi suvepäevad olid ka vahepeal, mis oli enamuses jätkuvalt tore. Tänu kuumale ilmale ma pingutasin veits rummikoksidega üle ja pidin mingi osa õhtust veetma meditatiivses seisundis, kui õnneks oli tänu sellele hommikul mõnus olla. Eriti mõnus oli see, et ma kogu tee Lõunasse sain rahulikult tagasistmel ringi rullida.

Külastasin Preiliga ka Texast expromt, kus oli mõistagi rahuvusvaheline tekiilapäev. Kann mohjiitot juurde ja oligi terve õhtu pinalis tunne. Odav üleval pidada ikkagi. Nüüd nädalavahetusel üks pulm, enne seda Minironiga hambaarstile, peale seda tahaks külastada otse pulmast raudteemuuseumi, sest ainult nädalavahetusel seal rongid sõidavad ning siis ongi Pööripäev käes. Zeegule tegin kutsikasilmi ja ta õmbles mulle valmis Väga Vägeva Väga Valge Venna Väga Vinge Väga Valge Vammuse, mida ma pean proovima minema. Tingimusel, et teen pärast ilupildi ka *köhhXelköhh*?. Falloudi jaoks valmib ka tasapisi Kerge Lahingturvis EVA matist, mis on põnev nokitsemine. Kes tegutseb, sel põnev, noh.

h1

TSTOS 2018

July 22, 2018

Soomemaalt tagasi. Äärmiselt meeldiv mänguelamus oli, sai igast ilmastikuolusid, kõvasti kilomeetreid trambitud, kangelaslikke varitsusi ja mõnusat lebo.

Äratus oli neljapäeva hommikul kell 0430. Põrkasin mööda korteri seinu ringi, silmad kinni, kuniks viimaks sain end allkorrusele. Kuna olin tublilt kõik asjad eelmine õhtu juba valmis pannud, oli vaja ainult pükstesse hüpata ja hiiglaslik seljakott selga ajada. Kõige Esimese Trammiga loksusin Sharki juurde, kus sai kogu kola Sentiuse autosse laetud. Õppisime, et kui Škodasse panna viis meest ja nende varustus, siis saab sellest mõnus lowrider. Päris iga kord patjadele ei põrkunud, kuid oli üpris lähedal. Laeval oli rahvast meeldivalt vähe, võtsime mingi nurga, nosisime ning arutasime plaane. Helsinkist mängukohta oli mingid tühised kaks tundi sõitu, mis võrreldes Tsehhi kahe päevaga oli täiesti nohu. Saabusime kohale, registreerusime ja asusime telgikohta otsima. Mis oli mõnevõrra põnev, sest tegemist oli sellise niiske metsatihnikuga. Aga tõeliste eesti metsameestena ei lasknud end sellest häirida ja tõmbasime enamuse võsast paljaste kätega maast välja, ise sealjuures mehiselt jõurates. Mõne jämedama dendroloogilise isendi puhul kasutaime küll abivahendit, aga see pole tähtis. Telk püsti läksin ja raporteerisin ennast baasi kui Delta2 jaoülemana. Leidsime teised meie punti pandud eestlased ka üles, kes osutusid väga toredateks persoonideks, sulandudes me ebakorrektsete naljade ja olekuga ilusti meie seltskonda. Aitas ka see, et juhuslikult olid nad oma telgid meie kõrvale kohe pannud. Esimene pool päevast mööduski kella 2000-ni mõnusalt lebotades, mis oli väga tore, kuna hommikuäratus oli ikkagi räme.

Kell 2000 saime oma käsud, kuidagi sattusime Delta rühma etteotsa ja peale muljetavaldava masinapargi lahkumist hakkasime meie ka metsa poole tatsuma. Ilusti “malelauas” ja puha. Natuke metsas manöövreid teinud, jäime ühte võssa passima, kus saime esimese aimduse, et kohalike relvakiirused on üpris teised ja ega eriti võsa vahel muhvigi ei näe. Natuke siksisime seal, tegime eepilis päästmisoperatsoone haavatute äravedamiseks tule all, kuniks asjad kippusid minema eriti kibedaks ja proovisime üle tee tagasi pageda. Just siis otsustas terve fakken vastase autokolonn koos soomukiga sealt teest mööda vurada, igas suunas tulistades. Kas ma mainisin, et meil puudus AT võimekus? Selleks oli vaja mingit suht kallis aparatuuri, mis lasi gaasiga välja 40mm granaadi imitatsiooni. Kuna meil seda polnud, siis vajusime võsa vahele värisedes nagu siilipojad , kuniks paari meetri kauguselt kogu vastase kolonn mööda mürises. Natuke sebisime peale seda veel mingil teeristil ja peale kangelaslikku hukkumist pöördusime kodubaasi tagasi. Öö oli natuke mühklik, kuid unepuudus tegi oma.

Sõdimine on raske:

2018-07-19 12.56.06.jpg

Hommikul ajasime ennast püsti, sügasime erinevaid kehaosasid, piidlesime kadedalt grill-simmivate naabersommide gaasigrilli, suurt külmkappi, generaatorit ning istumistoole ning läksin uuesti käske saama. Selgus, et muu Delta oli juba metsas mingeid asju tegemas ja ma polnud sellest teadlik, kuna ei olnud vastavas WhatsAppi kanalis. See korda aetud, kõhud täis nositud, marssisime uuesti uljalt metsa. G-punkti otsima, mis oli ilmselgelt kõige olulisem punkt (räme naer telgist). Kohale jõudnud, leidsime eest Delta rühma, mis oli väiksem kui me arvasime, ühe meie mehhaniseeritud üksuse, kes metsateel miinide ära koristamist ootas ning mõistagi, G-punkti. Autode juures igavlenud soomlane, küsis, et kust me tuleme ja ajas silmad punni, kui selgus, et me oleme tõelised eriväelased ja tulime JALA baasist, mis oli tervelt KOLM kilomeetrit eemal. Natuke aega seal jõlkunud, anti ülevalt käsk mööda teed edasi minna, kuna seal on järgmine punkt, Indigo, mis on valet värvi. Punktide hõivamiseks oli vaja end selleni välja võidelda, vajutada mingi musta kasti peal nuppe, mispeale üle mobiilvõrgu saadeti interaktiivsele kaardile sõnud, et juhhei, nüüd punkti võetakse. Kõik võisid seda kaarti oma moblast vahtida, mis andis suurepärase aimu, kus parasjagu möll käimas on ja mis üleüldine seis oli. Siiamaani olen selle lahenduse üle sillas.

Kaardilahendus:

Capture.PNG

Olime vaevalt sadakond meetrit kõndinud, mõistagi esimese jaona, kui eespool olevat tegelased hakkasid kätega vehkima ja võssi kadusid. Tegime operatiivselt sama. Kümme sekundit hiljem lendas kohale 10+ masinast koosnev vastase kolonn, kes meie kolme masinaga ninapidi kokku sattus, pidurit tõmbas ning kogu oma jalaväe otse meie üllatusest punnis silmade ette jalastus. Osadel meie võitlejatel oli lausa olukord, kus tehti bussiuks lahti ning seal välja karanud tüübid keerasid neile lihtsalt selja. Korraldasime veresauna. Kuna meil jätkuvalt AT võimekus puudus, siis autodel olevad kuulipildujad nottisid meie ulja jao küll maha, kuid kogu vastase kolonn jäi seisma. Hiljem selgus, et see oli kogu vastse mehhaniseeritud vägi, mis punkti G läks võtma ja kuna nad kõik seal toppama jäid, sai meie osapool selle aja jooksul terve kaardi üle võtta. Isegi meie ohvrid, kommenteerisid “Nice ambush”. Ega nemad ei pidanud teadma, et see kõik oli juhuslik. Respawnisime punktis G ning passisime natuke seal kaevikutes, kuniks saime vahetuse ning loa tagasi baasi minna. Meeleolu oli äärmiselt ülev. Saime isegi transpordiks “helikopteri” auto näol, mis meid koju pidi viima. Autosse roninud, visati meid 5 minutit hiljem, kuskil võõras teeristis maha ning öeldi, rünnake seda võsa. Esimesest üllatusest kogunud, kehitasime naerdes õlgu, nentides et nagu päris sõjaväes ning suksutasime vastastega natuke võsa vahel. Peale seda saime uuesti autole, mispeale meid ka reaalselt kodubaasi viidi.

Baasis sõime, peeretasime ja magasime edasi, kuniks tuli järgmisele ülesandele minna. Kangelaslikult baasist välja astunud, sähviva välgu saatel, puulatvade vehkimise saatel, koperdasime umbes kilomeetri pärast kohe mingile oma üksusele otsa. Ei jõudnud veel planeerima hakata, kuniks tuli kõige ogaram vihmasadu, mis ma üle aastate olen näinud. Pugesime kogu kambaga kõige tihedamasse kuusemetsa, mis leidsime aga sellest oli reaalselt null kasu. Viie minuti pärast voolas külm vesi mööda kannikaid alla, ilma naljata. Mängukorraldajad andsid teada, et tänu ilmale on gamestopp ja kõigil tagasi baasi tulla. Me telk pidas küll kenasti vastu, kuid selgus kurb tõsiasi, et kuna ahi kaasa ei mahtunud, pole meil väga võimalik asju kuivatada. Kuulasime siis niisama vihmasabinat telgis, kes raamatut lugedes, kes magades, kuniks öö peale tuli.

Hetk enne rämepadukat;

2018-07-20 18.55.14.jpg

Hommikul vaatasin mõtlikult oma jätkuvalt tilkuvaid pükse ning sai üheskoos vastu võetud otsus varem tagasi koju minna. Kuna lähedal oli ka üks äge tankimuuseum, siis võtsime plaani seda külastada. Soovisin ülejäänud Deltale, edu, pakkisime operatiivselt telgi ning asjad autosse. Parola Tankimuuseum oli tõesti väga äge koht, soovitan soojalt. Erinevat tehnikat, osadesse on luba sisse ronida.

Panzeeeeer:

JPEG_20180721_103930.jpg

Laevareis tagasi oli sündmustevaene, sai selle jooksul küll Powder Mage seeria esimese osa raamatu läbi, mis oli üpris äge, maagia ja püssirohu-punk segune asi. Kodus kedagi polnud, kuna plaanid olid tehtud, et mina soomes ja Preili matkamas, seega minironid olid vanavanemat juures. Keerutasin end rahulikult arvuti ees toolil, võttes kättekukkunud vabast päevast viimast.

Järgmine aasta tahaks kindlasti minna, kuna TSTOS näol on tegemist üritusega mis:

  • On kõvasti lähemal kui Borderwars
  • Võtab kõik militaaronanismi toreduse (sõidukid, käsuahela struktuuri jne) ja jätab välja kogu nõmeduse (baasivalved, öised häired)
  • Reegeldus ja kaart ja mängu ülesehitus oli väga mõnus, saab puhata rotatsiooni korras.

Ühesõnaga jäi ainult positiivne emotsioon kogu üritusest. Isegi rämeda vihma kogemus oli tore, lihtsalt enda ettevalmistus oli kehva. Juba on plaan järgmine aasta uuesti minna.

h1

Kultuur-Pidu-Reis

July 16, 2018

Käisime laupäeval vaatamas Nukuteatri “Gulliveri Reisid” etendust Viinistus. Meri oli selline tinaraske ja soe, auras kergelt. Etendus oli küll vanas katlamajas, kuid seal sai ka teise vaatuse lõpuks õhk otsa. Lavakujundus oli ilmselgelt vägev, voolavalt vahetuv. Seal oli reaalselt hiiglaslik nukk, mida siis erinevalt viisil manipuleeriti. Näitlejad ise ulatusid sellele vaevalt põlveni. Kuna mu viimasest Gulliveri raamatu lugemisest oli jupp aega möödas, siis oli täitsa tore meeldetuletus. Nagu ka raamatus, oli lilliputtide osa kõige toredam. Kaasas olnud juunior, kes muretses tossumasina pärast, tundus ka rahule jäävat. Noorema jaoks oleks see ilmselget liig olnud, kuna hiigelnuku väljatulemine oleks talle juba trumasid põhjustanud.

Peale seda kimasime veel Märjamaale, kus pidasime viisakalt Gregiku sünnipäeva. Magama sai mingi kella kolme paiku, hommikul poole üheksa paiku lükati mind koos juunioritega telgiuksest välja. Õnneks oli päev nii mõnus ja tore, sai suht kiirelt pildi ette. Mugisesime veel koos toibuva rahvaga, kõksisime palli, ajasime juuniore palliga taga. Väga mõnus järelpidu ühesõnaga.

Nüüd peab tasapisi valmistuma reisiks põhjamaadele. Nimelt lähme pisikese Maggotsi seltskonnaga Soome mingile suurele airsofti mängule. Kuna neil seal on samasugune kuumalaine, nagu meil, siis saab täisvarustuses mööda võsa ringi tormata, päris eepiliselt higine olema.

h1

Sepp-pott

July 9, 2018

Rakveres olles avastasin ka oma sisemist pottseppa. Grillnurka on lisaks mõnusale lebolale, vaja ka teha välikamin mõistagi. Nii saigi päris mitu päeva koostöös teiste töömesilastega kamina ümbrist laotud. Üllataval kombesl sai asi isegi täiesti sirge ja loodis ja kandiline. Alguses oli küll väike hirm, et asi saab selline, mille peale klassitäis arhitekte nuttes koju jookseb, kui korra pilgu peale viskab aga vaat hoopis:

 

2018-07-04 21.18.57.jpg

Korstent on vaja ilmselgelt juurde laduda, sest üle mtteri korraga ei tohi, aga päris nunnu nägi juba siis välja! Level müüriladumises tehtud.

Juunioritega käisime veel Uljastes ujumas, mis oli tore aga samas ka võibolla põhjus miks me kõik kolmekesi praegu kodus oleme ja uljalt kuruhäälega kähiseme. Tundub küll kergemat sorti viiruspoiss, varsti saab jälle ringi veereda kangelaslikult. Pagana ja perekond oli külas terve nädalavahetuse, käisime loomaaias uut jääkaru pesa vaatamas ning õhtul vaatasime UHD versioonis 2012 aasta Dredd filmi ära, mis on jäkuvalt äärmiselt hea kinotükk.

h1

Esimene nädal+

July 2, 2018

Hirmus tihe andmine oli eelmine nädal. Tegelt, kalendrit vaadates isegi kaks eelmist… Jalgsimatkaga algas kogu trall, siis kohe läks plaani kuuri tühjaks lõhkumine ja tassimine. See võttis lausa kaks päeva. Arendasin muskulatuuri kuuriseinte mahalammutamisel ja Preiliga koos vinnasime iidseid puituksi järelkärusse, kust nad prügimäele rändasid. Kogu kuuripõhja kaevasime ka üles, tellisin Isekallurist üllatavalt mugavalt ja kiirelt neli tonni liiva, mis sai siis ilusti põhjaks laotatud. Kuur ei lõhnagi enam nagu mädanev puit. Loodetavasti saavad kunagi saabuvad toored puud ka ilusti end ära kuivatada.

Sünnipäevaks kihutasime öösel veel Tartumaile, enne seda kui mulle oli tehtud kaunis kalasabapats Gea poolt, kes Viimsi suvilast läbi astus oma perega. 2018-06-23 19.52.13.jpg

 

Tartus pakkisin Pagana üleni teibi ja maalriülikonna abil kokku, taaskehastades kurikuulsat Teibimeest ja tema truud abilist Kleepekapoissi. Tegime ka sügisese Fallout LARPi jaoks natuke kostüümiarutelusid ja edasiarendusi. Juuniorid viisime kohalikku V SPA veekeskusesse, mis alguses tundus pisike, aga sai kiirelt selgeks, et jube mõnus oli ringimüttavaid põnne monitoorida.

Tagasi Põhjamaadele jõudnud külastasime Tembu-Vembu maad, mis oli hämmastavalt tore koht. Vanem juunior kimas mööda ringrada bagiga, laveeris elektriatud vahel uljalt, lasi koos õega batuutide seljast alla. Väga tore koht, hinnalipikule vaatamata. Seal on isegi basseinid ja mõnusad, ettevalmistatud grillimiskohad. 2018-06-27 13.54.31.jpg

Nüüd oleme juba mitu päeva olnud Rakveres, mänginud Civ lauamängu korda kolm, Star Realmsi, võtnud maha hunniku võsa, söönud end korduvalt palliks ning teinud ka külastuse juunioritega kohalikku mängutuppa. Preilil lõppes puhkus ära, nii et nüüd on minironid päevadel minu valduses. Cheers!

2018-07-02 15.01.33-1.jpg

h1

Palverännul

June 26, 2018

Kui mind järjekordsele Palverännu matkajupile kaasa kutsuti, mõtlesin, et kui hull see ikka olla saab. Rogaine tehtud, muid pika distantsi jubedusi ka, vahel isegi arisoftivarustusega seljas.

Möödunud esmaspäeva hommikul sai Tallinna bussijaamas liikurvahendile hüpatud, tasapisi Imavere poole rullides. Mul oli Rothfusi Waystone teine osa pooleli, seega aeg lendas ludinal. Piimandusmuuseumi juures, mis oli küll kinni, sai enne tatsuma hakkamist tehtud esimene pilt. Suht käps sai selgeks matkapoest hangitud seljakottide eelised, minu odav kolatassimise kott soonis kenasti õlgadesse. Põhimurena olen ma liiga vormis (mitte kõhna, vormis!), et vöörihma kokkutõmbamisest mingit abi oleks olnud. Aga tõelise eestlase kombel kannatasime ära. Ilm oli fantastiliselt mõnus, teeäärsed heinamaad ka. Külastasime mingit äralagunenud mõisa, mille juures oli võsas väike pentagramm peidus ning siis kadus rada ära. Vanad orienteerumisoskused appi võtnud, leidsin õnneks suht kohe ta ka üles. Mõnusalt metsa ja võsa ja kraavide vahel looklev putukate kasvuala olid järgnevad mõned kilomeetrid. Õnneks oli pikalt põuda, muidu oleks see teejupp küll munadeni sääskedes hulbitud, samal ajal mudaga võideldes. Nüüd sai lihtsalt mööda kuivanud mudaroopaid üles-alla ronida.

Mõned tühjad väljad ja heinapallidel pildid hiljem, maandusime otse Pilistvere järve, kus oli suve parim ujumine. Kohalik kohvik andis ka suve parima jäätisekokteili koos wrapiga. Turnisime veel mööda kirikutorni ringi ja tatsusime edasi. Kuskil peale seda hakkas mu vasak jalg tasapisi vigisema: “Peremeees, kuule, mis sa pullid, võta parem mõned villid..”. Teipisin need kenasti kinni, Võisiku mõisa jõudes olid jalad küll juba mõnusalt makaronid. Sealt edasi, viimane 34 kuni 36 kiltsa Põltsamaale oli juba puhas horror. Tahtejõu najal vedasin end suuresti edasi, kuna iga sammu juures oli tunne, nagu keegi virutaks kabjaga säärelihastesse. Keeldusin vigisemast ning taarusin öömaja poole edasi, kommenteerides, et muidu on okei, aga nüüd ei tunne enam oma nägu. Ööbimiskohta jõudnud, libistasin end sujuvalt voodile külili ja tõmbasin hinge mõned minutid. Looteasendis ainult osaliselt koomilise kergenduse jaoks, osaliselt ka väsimusest. Pesema minek, söömine ja muud sellised toimingud olid kõik mõnusa meremehesammu saatel. Mitte et isegi villid oleks olnud väga faktor, selline tunne oli nagu sääreluud ise valutaksid. Mingi kella kaheni öösel proovisin edutult uinuda, kuniks viimaks pidi paar doosi valuvaigistit sisse võtma, et saaks järgmiseks päevaks natuke puhata ka. Mis on humooriline, kuna reeglina kasutan valuvaigistit äärmiselt harva.

Järgmine päev olid jalad samas tegusad, kui teatav kangus välja arvata, mis oli mõnevõrra üllatav. Peale mõnusat hommikusööki, orgunnis Gea meile karbitäie maasikaid, mida mugides me Põltsamaa ordulinnuse üle vaatasime. Edasi ootas jälle tee. Seekord oli tass küll kõigest 17km, kuid enamus aja oli tuim mööda autoteid vantsimine. Ainult korra oli põnevam koht, kui Põltsamaa jõe ääres sai leitud mõnus lebokoht. Villid tasapisi paljunesid, vihma hakkas sadama. Viimane punnitus enne Kolga-Jaani tuli kena vastutuul koos kauni horisontaalse lausvihmaga. Tolleks ajaks ei jaksanud ma isegi enam lolli nalja teha, nagu eelmine õhtu. Õnneks saime kohalikus raamatukogus kuivada, kuniks ühistransport saabus. Ma pole kunagi ühegi bussisõidu üle nii heldinud olnud. Need kilomeetripostid lähevad mootorsõiduki abiga ikka nii kärmelt mööda….

Maabusime Viljandisse, haarasime lõuatäie kiirtoitu ning veeresime siis rongiga kodupoole. Mõned tähelepanekud suvalises järjekorras:

  • Mõnus matkakott on ikka elu/edu alus, pikemalt litsumisel.
  • Peab kuidagi oma astumist kontrollima, selgitamaks miks mul ainult vasaku jala alla villid tulid? Samas ainult kolm tükki, oleme näinud hullemat.
  • Kõik päevadistantsid üle 30km on ikka puhas surm. Mida fakki @ mu ultrajooksu ja muud sõbrad? Miks ja kuidas ja miks?!
  • Taastumine oli üllatavalt kiire, juba järgmine päev vinnasin kuurist regilaulu jörisedes vanu puituksi välja, nagu Kalevipoeg muiste.
  • 30+km rogaini on isegi lihtsam. Eks tempo ja liikumisprotsesside erinevus aitab kaasa.
  • Mööda maantee ääri tatsumine on ikka igav. Selles mõttes on orienteerumine ka hingelähedasem, kontrollpunktide tagaajamise hasart ja muu. Väideti küll, et seekord oli erandlik distants ja tavaliselt on iga paari kilomeetri tagant midagi uudistada.
  • Kogemusena oli tore ning õpetlik, kordama samas mahus kohe ei kipu.
  • Google mapsi pealt on väga ülbe vaadata pärast, mis distantsid sai läbitud.