h1

Unevaeglane

May 24, 2019

Möödunud nädal oli päris humooriline. Kõigepealt oli reedel ettevõtte kevadseminar, mis oli üle ootuste äge.  Kõigepealt peened tööjutud, siis Teaduslabori poolt tehtud erinevad testid, siis sauna, mullivanni, tünnisauna, uuesti sauna ja nii ringiratast kuni sügava ööni. Kuskil kella kahe paiku otsustasin ennast üleskorrusele ära vedada, et järgmine päev mingitki elulooma oleks. Aga Järveveere puhkemaja oma võimaluste ning loodusega oli täiesti imeline. Sain isegi võrkpalli mängida üle pika aja. Ja Teaduslabori ülesanded olid väga põnevad. Viimaseks ülesandeks oli näiteks harjast roboti ehitamine, mis meil tuli kokku täiesti humooriline kuid üllatavalt kärme liiklusvahend.

2019-05-17 18.47.02.jpg

Meie võidukas robot sisaldas enda disainis muuseas ka haamrit

Kuna enamus inimesi südaöö paiku lahkus bussiga Tartu said viimased kaheksa allesjäänud musketäri igaüks oma toa, nii laiasingi 8 magamiskohaga hiiglaslikus toas ning norskasin mahedalt ööbikutega võidu.

Järgmine päev tuli pisem buss ja viis öised kangelased Tartu ära. Teisel oli mõnus, sai kohe Tartu poole ajama. Mina vantsisin rongi peale ja veeresin tagasi Põhja poole. Õhtul tuli veel külastada endist kolleegi, kes tähistas oma sünnipäeva ning demos pisut ka oma uhiuut maja, mis oli valminud. Peale seda tuli veel kaaskannatajatega Eurovisiooni nautida. Kui jällegi kella 2 paiku magama sai, olin täitsa kapsas. Järgmine päev ei halastanud samutigi, pidime kogu perega Rakverre sõitma, tähistamaks Preili sugulite 40 pulma aastapäeva. Seal ma jaksasin lihtsalt laua ääres vaikselt nokkida. Õnneks kogu piinlik protsess väga kaua ei kestnud.

Olen püüdnud kogu seda tekkinud hirmsat unevõlga tasapisi maha lihvida, kuid edu on olnud vahelduv. Möödunud kolmapäev näiteks oli ju ka vaja Pagana ja Erkkiga minna Tartu peale kondama õhtul, sest ilm oli ilus. Leidsime RP9 pubist Raekoja platsil vist kõige mõnusama majasiidri üldse. Igal juhul kadus seda kuskile hirmutav kogus. Õnneks/kahjuks jäi minu jaoks homme planeeritud rollimängu üritus ära, nii et ehk õnnestub mul siis pisut rohkem põõnata. Preili küll läheb varahommikul järgmisele matkatuurile ning minironid raudselt ärkavad vara, ning hakkavad minu peal üles-alla põrkama, kuid püha Netflixi ja õnnistatud hommikuhelveste najal ma loodan mõned ekstra unetunnid veel hommikul näpistada.

Advertisements
h1

Mehhiko ja näpud

May 7, 2019

Eile helises mu telefon ja pisut ehmunud häälega lasteaia õpetaja teatas, et Pisipreili  näpp jäi ukse vahele. Lendasin siis kohe autoga letti, kus oligi väike kurb pundar halamas külmavee kraani juures. Kuna näpp oli ilmselgelt suurem, kui ta peaks olema ning selle liigutamisest keelduti, siis kimasin EMOsse kohe. Seal oli nii palju põnevaid mänguasju, et suurem halamine vaibus õnneks. Röntgenpilt tuvastas ka, et kõik luud on terved, lihtsalt on rängalt muljutud. Kodus sai värvilise plaastri sõrmele peale ning oligi kõik hästi. Pisut palju on küll minu maitse jaoks viimasel ajal EMOs käidud.

Laupäeval tähistasime Preili sünnipäeva Rotermanni kvartalis asuvas mehhiko kohas nimega Taqueria peenutsedes. Toidud olid väga head, joogid samuti, kuid pisut kallivõitu on, toiduvalik on suht lühike (võrreldes Texasega) ning teenindus oli hääästi aeglane. Tänu sellele sain tarbida kõigest kolmpool gintoonikut. Leppisime Agnesega kokku, et joome kogu nende gintooniku valiku läbi, mina alustasin kallimast otsast, tema odavamast. Minu omad olid kõik väga head, tema omad ainult osaliselt. Win. Muidu mulisesime niisama, arutlesime enne nähtud Avengersite viimase osa üle, Agnes tõestas mulle oma Tinderi abil, et seal figureerivate meessoost isikute pildid on ikka piinlikud kehvad, kakerdasime veel linna peal, napilt vältides tülinorivat slaavi kodanikku. Viimase kaitseks peab küll ütlema, et me tõesti tegime linnafoonis palju müra. Olin küll suht unine aga võtsin end kokku ja mängisime veel Red Emperori baaris mõned ringid hiigelklotsidega Jengat põigeldes kohaliku purjus subkultuuri vahel. Osa sellest oli lihtsalt äärmiselt purjus, osa oli ka pisut tüütu. Eriti see humooriline noorsand, kes proovis kõiki sujuvalt käperdada pidevalt. Mind kaasa arvatud. Ma siiani ei ole kindel, kas mu lahtised juuksed ajasid teda segadusse või oli ta lihtsalt nii meeleheitel juba.

h1

Kevadhambad

May 3, 2019

Urk. Sai Preili sünnipäeva tähistamiseks kolmapäeval grillimas käidud. Juba head kala sai ja veel paremat liha, mida enda tagasihoidlikus isiksuses sai grillil keerutatud. On peen kunst jätta liha mahlaseks, samas napilt mitte tooreks. Iga kord ei õnnestu veel aga eks harjutamine teeb meistriks.  Kuna jätkuvalt on nende Viimsi suvila mingi subarktiline tsoon, läks peale päikese kadumist temperatuur ka ära. Sinna miinuspoolele. Nüüd jõllangi teist päeva juba kodus ja proovin teed lurpides vastu pidada, kuniks uus soojalaine peale tuleb.

h1

Püksid

April 29, 2019

Täna hommikul seisin kurvalt sahtli ees, trussarite väel ning nentisin fakti, et pükse pole. Peale teatavaid nasaalseid eksperimente pesukorvi juures, veendusin ikka et üks paar on kasutuskõlbulik ning ajasin need jalga. Lõuna paiku käisin Preiliga Moetänavalt läbi ning oman nüüd mitte ühte, ega kahte, vaid lausa kolme uut paari jalgu katvaid riideesemeid. Loodetavasti on need mured nüüd murtud. Kuigi Preili põhiliseks kriteeriumiks tundus olevat pükste sobivus mu tagumendiga, nii et näis!
Laupäeval käisin Tartus ka, Pagana sünnal, mis oli tore. Näha oli inimesi, keda polnud ammu nähtud, söödud end kurguni ja pisut üle selle täis ning võetud kultuurselt paar rukot. Kahjuks kas siis tänud ülemugimisele või miskile muule, tuli mulle juba kella 1 paiku öösel meeletu uni peale, nii et hiilisin varem Paganate juurde unele, püüdes nende lapsehoidjat Banduga mitte väga traumeerida. Järgmine päev sai Bandu auto kõrvalistmel tagasi vuratud ning sain aru, et rongiga liikumine on isegi autos kõrvalistumisele superioorsem.

h1

Võõrkehad

April 23, 2019

Tänane päev algas siis sellega, et Pisipreili silma suutis mingi asjandus pugeda. Vaatamata meie püüdlustele seda ise kätte saada, tuli ikkagi retk EMOsse ette võtma. Kuna eilne därgun viibis pikale, oli plaanis lasta juunioritel kauem magada, kodus putru täis tankida ja siis lasteaeda viia. Preili just alustas uues kohas, seega asusin hommikul omapead neid transama, kui selgus, et Väikepreili silmaga on häda. Kirsiks tordi peale otsustas ka tagumine autorehv endale võõrkeha hankida, mis selgus koduhoovist välja veeredes. Eriti ärritav oli fakt, et viimane katkise rehvi juhtumine oli ka kaks nädalat tagasi. Bolti abiga siis transasin end kõigepealt PERHI, kus öeldi veel, et neil pole silmaarsti ja mingu ma ITK-sse. Seal oli maailma kõige toredama oleku ja jutuga arst, kes lödi asjaduse silmast ülikiirelt kätte sai, nii et Väikepreili ise oma lõuga aparaadi peal paigal hoidis. Koju boltinud, lükkasin muskulatuuri välkudes koduhoovis uuesti varuratta alla ja läksin vahetusse. Lõpp hea, kõik hea. Miinuspoolena jäi esimene osa päevas tööasjad täitsa unarusse. Õnneks on mõistev töökoht.

vöörkehad.jpg

Nädalavahtusel käisin ka Viljandimaal, tegemas nubludele nalja Igori rollis. Igor oli kohaliku “Elu Maagi” käsilane, kes puges igaühele, kes vähegi tugevam tundub. Eesmärgiks oli vägivalda kasutamata teiste tegelaste vahel ringi roomates ellu jääda, mis ka õnnestus. Viimaks sai ainult jutt otsa, sest mäng oli päris pikk. Ja öösel autos magada oli täitsa meeldiv, kui välja arvata fakt, et jalad külmetasid terve öö. Järgmine kord villane sokk kaasa raudselt. Aga üldiselt ei suudaks uskudagi, et väljas on aprilli keskpaik, täitsa suvi juba.

Tuleval nädalavahetusel seevastu on plaanis suur semiregulaarne nohikupidu, kuid Pagan/Ghil otsustasid oma sünna samale ajale panna. Seega mõtlesin oma plaanid ümber. Kui viitsin tassida oma arvutuskeskuse reede õhtuks kodust välja, siis käin korra nohisemas teistega, kui mitte, siis paneb viimased liistud vms. Aga laupäeval ootab mind rongireis Lõunasse, kus saab oma küberpunk jaoks valmis vorbitud kostüümi kasutada, kuna peo teemaks on igasugune “Punk”. Kui hästi veab, siis ka muusika saatel mingi platsi peal üles-alla põrgata.

Juutjuub oma lollakate reklaamide ja idiootse klikialgorütmiga, mis kahe klikiga võib viia süütust multikast mingi vandenõuteooria või veel hullema jurani, viskas täiesti üle, seega tellisin endale Netflixi ära. Saan aru teiste jutust, et praegu ei tule piisavalt palju head sisu juurde, kui võiks aga vähemalt saab rahuliku südamega panna juuniori profiili peale ja ei pea muretsema, kui korra kõrvale vaadata on multika asemel mingi porr ebamaine ekraanilt paistmas.

h1

Valusa kanniga põrandast põrkel

April 12, 2019

See hetk, kus on kannilihased on nii valusad, et isegi toolil istumine ei ole mõnus on jätkuvalt humooriline. Meil on nüüd nii SpringHubis, kui ka Tartu asupaigas lõuatõmbeks kang olemas, mida saab ekspluateeritud, et lihas ikka tuksleks särgi all. Aga alati on motiveeriv higistada jõukas ning vaadata, kuidas mingi sell tuleb kohale, viskab minu kaalu kangile ja hakkab “sooja” tegema. Nohised siis seal kõrval vehkida, lohutades end mõttega, et näed paljana veel ilus välja, samas kui see teine on pigem hirmus juba. Viinamarjad. Õnneks täna on juba parem kui eile, mis on positiivne, kuna Preili lahkub homme varahommikul juba Soomemaale oma laulukooriga, siis saan ühe käega väntsutada minirone ja teise käega ilusa ilma korra hoovis teise korruse jaoks liiste õlitada. Teise korruse põrandavahetuse projekt sai nimelt valmis mõni nädal tagasi. Pean teatava uhkusega nentima, et ei kriuksu kuskilt otsast ning on isegi (paari mööndusega) loodis. Ning näeb silmale meeldiv välja.

2019-03-31 16.08.30.jpg

DeWalt. Tugevam, kui palk. Vms.

Nüüd veel liistud seina lükata ja saab kogu loovalt laiali paigutatud mööbelduse muu elamise pealt kokku korjata. Eriti higiseks võttis kogu põranda ehituse juures trepi ümbruse väljamõtlemine/saagimine ning fakt, et kogu ostetud parketihunnikust jäi täpselt ÜKS plaat üle, mis oli nagunii valesti lõigatud. Materjalikulu arvutuses ja optimeerimises sooviks küll medalit.

h1

Rehvid-drägun-rumm

April 9, 2019

Tänane hommik algas siis sellise kogemusega minione lasteaeda viies, et auto ei tahtnud väga edasi liikuda. Selgus, et tagumine rehv oli täitsa lössis. Mustri vahel kükitas kavala näoga tundmatu metallitükk, mis sinna ei sobinud, kuigi proovis igati sulanduda. Kuna mul on lamellid, mitte naelad, siis ei õnnestunud see tal kuidagi. Suutsin vaikselt lödistades ikka lasteaiani välja vedada, kus sukeldusin automehhaaniku põnevasse maailma. Õnneks oli varurehv olemas, vahetasin selle operatiivselt lasteaia hoovil ajutise rehvi vastu, sain Catweesist oma hoiul olnud suverehvid ja kohe ka koha Tondil asuvas rehvipoes. Nüüd ongi suverehvid all ning talverehv parandatud. All in a days work.

Minionid muidu saabusid lasteaeda pisut hiljem, kui tavaliselt, sest eile oli drägun, kus mu nunnud mängijad läksid lohe varandust “vabastama”. Kahjuks selgus kurb tõsiasi, peale kõikidest lõksudest läbi murdmist, et lohe põõnas rahumeeli oma varanduse otsas. Järgnes uljas varanduse kottikühveldamine, kuniks lohe silma lahti tegi. Ilmselgelt polnud ta väga vaimustuses, et mingid tüübid tema nännihunnikut vaikuseloitsu abil punnis silmadega oma taskutesse ajavad, nagu hamstrid toitu põskedesse. Järgnenud leegimöllus tuhastati seltskonna preester, kuid koopast jõuti edukalt koos varandusega välja.

Laupäeval oli ka Madise sünnipäev. Haarasin sinna kaasa pudeli rummi. Sünnipäevalaps nõudis samas ka viinapitside tarbimist. Tulemuseks olin ma õhtu lõppeks täiesti templielevant. Õnneks jala kojukakerdamine aitas. Preili oli küll äärmiselt nördinud, sest täiesti kännuämbliku seisundis mina oli nagu täiesti tavaline lõbus mina, ainult pisut ebakindlama koordinatsiooniga ning unine. Järgmine päev oli arvutitoolis nagu väike võdisev pall. Selgus küll fakt, et tuumapohmellis mina olen suurepärane (virtuaalne) piloot, sest tegin War Thunderi mängus idiootselt häid tulemusi.