h1

Thor

February 13, 2018

Nädalavahetusel sai oma elektrikumusklit jälle natuke punnitatud. Preili kursavennal oli korteris “mingid jamad elektriga”. Pakkisin oma tööriistakohvri, et oleks visuaalselt uhkem ning sadasime kogu hordiga kohale. Juuniorid inspekteerisid kohalike mänguasju, kuniks mina mööda laealuseid ringi turnisin. Vannitoas ei põlenud valgus, alaldi väljakoukimisel lae alt kostis selle liigutamisel mõnus särisemine. Ajasin uued otsad sisse ja voila! Teine mingi elektrionu, kellel ilmselgelt puudusid mu mad skillz oli ühendanud ka koridori veksli läbi magamistoa lüliti, vahetusprotsessi käigus, nii et esimene töötas ainult siis, kui magamistoas tuli põles. Ühe juhtme ümberkruvimisega sai selle ka korda. Paari pirni keerasin ka tugevamini sisse ja oligi kõik. Sõin tänutäheks antud vastlakuklid ning peale kaardimänguaruteluid lahkusin, aupaiste ja gibberisladina inglikoori saatel. Ehk siis kokkuvõtvalt vedas, et nii kerged probleemid olid!

Advertisements
h1

Brewdog

February 8, 2018

Eile kutsusime end Gregikuga viisakalt Haarti sünnipäeva tähistama (loe: “Ou misasja, kas peaks Omnivasse helistama? Jälle on nad nahka teinud, ei näe nagu kutset!?”). Kõigepealt kulgesime kultuurselt Vapianosse, kus rääkisime Gregikuga erinevad traumaatilisi lahinglugusid süsoperatsioonide põllu pealt ning kosutasime end väikse makraoniroaga. Siis läksime Brewdogi otsima, mis meie meeldivaks üllatuseks asus otse üle tee. Kogu Rotermanni kvartal muidugi oli äärmiselt maaliline oma lumesajus, äge koht. Brewdog omakorda on selline väga kummaline koht, erinevat õlut on lademetes, baarman oli väga muhe ning sisekujundus oli midagi hoopis teistsugust. Üllataval kombel oli seal ka täitsa rahvast liikumas, vaatamata et oli kolmapäeva õhtu. Igal juhul mekkisime kinos saabunud Haartiga meeldivalt šnipsutades õlut (vol level 4,7-11), kuniks olime sunnitud nentima, et olime saavutnud üllatavalt kaugele läinud švipseni seisundi. Teemad muidugi oli väga… uh.. erinevad ja jaburad. Näiteks jäigi arusaamatuks, kas välis- või siseministeerium ja kui suur noks ikkagi on liig. Lahkusime parasjagu kella 11 paiku, kui uksest tuli sisse lapsevankriga tädi, kes otse leti ääres hakkas erinevaid jooke mekkima. Puhas wtf. Ilmselgelt oli inimesel ehk üksikvanemana probleem. Meie lahkusime läbi lumesaju otse kogupererestorani, et lõpetada seal meie kangelaliku kolmiku õhtu traditsioonilise rämpstoidulaadungiga. Success.

h1

Kevadnuusutused

February 5, 2018

Eile, kui Hel viis oma uue, peene autoga (mis on sinine, kiidan) mind Tartumail mugima, oli juba natuke tunda, kuidas päike põske soojendab. 04.02 on siis see aasta, see kaunis tähtpäev, millal esimene soojavõbelus saabus. Uljalt kalpsates edasi kevade suunas!

Andsin ka sisse tellimuse uuele larpinännile kaugelt Deutchlandiast, et olla Pöörikaks uue “plotipeletajaga” (loe: eriti peen lateksmõõk, mida lahingus ei raatsi kasutada) valmis vaenulike olevuste eest heroiliselt pika sammuga ära jooksma.

h1

Rebooting

February 1, 2018

Vaikselt hakkab pilt ette tulema. Ei mäletagi, millal viimati nii ränka kõhuviirust oleks olnud.  Kolm päeva fakken mustikaskiselli joomist ja silmad punnis, pelleripotil troonimist. Kogu selle aja jooksul sõin mingi 2 banaani, natuke küpsiseid ja 3-4 karjala pirukat. Kaks kilo pluss natuke veel kaalust läinud kõige kaduva teed. Kuid, kuid ma ütlen, on vaja nüüd trenni teha raudselt, et seda tagasi saada! Ohwell, suveks saledaks, või nii.

Viimasel ajal olen kõvasti Glen Cooki “The Black Company” asju lugenud, nagu enne mainitud. Raamatust raamatusse on tase küll kahjuks kõikuv. Samas on maailm vast intrigeeriv, sest nägin sellest inspireeritud larpiunenägu ükspäev. Selles maailmas on kogu maagia rõvedalt üle võlli võimas. Lähed vastamisi tervete armeedega, kui oled üks kvaliteetsem tegelane, elad sajandeid, mahalöömiseks lihtsalt pussitamisest ei piisa, kogu shebäng ühesõnaga. Unes olin samasugune tegelane, aga üks kiiksuga – nimelt oli keegi kunagi teada saanud mu päris nime ja selle nimetamisega minu kuuldes, kogu mu maagiavõimed sellega nullinud. Kogu impeerium, mis sajanditega oli mu tegelase poolt püsti pandud, kukkus mu võimete ärakadumise järel kolisedes kokku. Mõistagi kaasnes impeeriumi püstihoidmisega palju jama ning kurja isanda mainekujunduse taaka, sest fakken alamad ei mõista ju igakord viisakalt asjade selgitamist. Mistõttu oli sealt kandist parem uttu tõmmata. Ei olnud isegi väga pahane sellepärast, sest rõvedalt palju tööd sisaldas endas ülemvalitseja olemine, millest esialgses töökirjelduses polnud sõnagi kirjas.  Kolasin siis mingi tuttava “hea” kangelasega kaasas, kellel olin (vaevaliselt) selgeks teinud, et kogu see Kurja Overlordi värk ei ole tegelikult nii must-valge ja kes proovis minust siis heasüdamilikku ja toredat kangelast kasvatada, et ma saaks oma hirmsad patuteod heastada. Mainimisväärsete tulemusteteta, kuna tegelane oli sajanditega muutunud sellistks, ma-olen-juba-kõike-näinud …realistiks. Igal juhul sattusime antud unenäolarpis, kuidagi eriti lollilt NPC-de varitsusse. Ma nägin ära et asjad on halvad, kukkusin esimese löögi peale dramaatiliselt ägisedes põõsasse ja veeretasin end eemale, samal ajal kui teisi nüpeldati. Hiilisin pisut eemale, seadsin end rohkem lahingvalmis ja lonkisin tagasi varitsuspaigale, kus oli hunnik haavatud mängijad, pisut jahmunud GM-id ning nõutult ringisiblivad NPC-d, kuna ilmselgelt polnud sellist asjade käiku ette nähtud. Hakkasin mingit suvalist möga ajama (stiilselt!) NPCdele, samal ajal kui muud mängijad vaatasid silmad punnis, et miks ma neid juba ei päästa. Kui reeglite järgi oli mu isiklik kaaslane juba tühjaks veritsemas, ütlesin “Noh, nüüd oled sa vähemalt ehk õppinud, et ei tasu igasse koopasse sisse joosta, pea laiali otsas!” ja tõmbasin uhkelt oma boffri vöölt. Kahjuks ei näinud kas edasi juhtus stiilne päästmisepisood või piinlik kolaka saamise oma, sest ärkasin üles.

Homme aga ronin ma autosse, mis tuleb maja ette, kiman kõigepealt Tartumaile ning siis  järgmine päev veel rohkem lõunasse, Latgalite piiri äärde. Seal on ees tuttavad näod ning terve õhtupoolik purjus, higiste sõpradega üksteise tagaajamist arvutiekraanidel ning ohtralt jauramist. Kuskile sinna ajavahemikku olen lubanud Helile ka veel peene kokkusaamise koos toitumise ja kultuursete aruteludega.

 

 

h1

hurk

January 29, 2018

selgus ka reedese niru olemise ja nädalavahetuse palaviku põhjus. iga 15 mintsa tagant troonin uhkelt pelleris. noroviirus, mu arm. vähemalt ei ole, gripp ja saab ehk varsti pildile.

h1

Mothafukkenreede

January 26, 2018

Pole jupp aega ühe reede üle nii rõõmus olnud. Niipaljukest, kui jaksab isegi rõõmustada. Tulin töölt ja klammerdusin oma tooli külge. Mõnus stressipeavalu ka tuikab kuskil ajukääärudes. Õnneks on tekkimas pikaajaline visioon ja Plaan. Tuleb nüüd vaid suveni vastu pidada. Järgmine nädalavahetus on lõunamaade külastus ka plaanis, kus saab Paganaga päid ja rukoklaase kokku taguda, see ka abiks. Sammhaaval. Aga täna ma olen isegi rahul kodus istumise ja nurka vaadates hõbeniidi kudumisega.

h1

Turvamaja

January 22, 2018

Mäng läks oodatult isegi palju paremini, kui ma lootsin. Tervis, mis reedel oli täiesti käpuli ja lohistas vasaku tagajalga järgi, võttis ka end hommikuks kokku. Tundub, et metsas üksteist tundi järgjest ringi uhamine ehmatab organismi ka täitsa terveks. “Oh-fuck-peremes-mis-nüüd-eiei-juba-on-parem! Ärme jää siia!” Praeguseks jäänud ainult nunnult roheline hommikune nohulärakas. Läheb seda viimastki kohe kangi abil jõukasse välja kangutama. Ettevalmistused mängu eel läksid kipselt, aga nagu ikka sai üritus ligi tunnikese hiljem alustada, sest NPC-d polnud päris valmis. Aga väga hirmus-õudne oli, isegi GMina seal mängijate vahel hõljuda, kui pimedast metast lõrinal nakatunud taskulambi valgusvihkudesse jooksid ja salved tühjenesid. Mängijatevahelist intriigi tuli isegi rohkem, kui julgesime loota, napilt oleks esimese tunni jooksul omavahel andmiseks läinud. Mis edastas kogu seda maailmalõpu närvilisust suurepäraselt. Osad muretsesid raisatud inimelude pärast, osad panid peale nakatunud venna mahalaskmst turvamaja põlema ja tõmbasid selle ees istudes suitsu, osad mängisid kitarri ja laulsid ahju ääres, osad tegid mängu puhtalt enda sees, ütlemata suurt midagi, kuid endal silmad säramas. Ise tegin väga ebaminuliku riiukuke/retsi lühirolli, mis järgi mõeldes oli täiesti omaette elamus. Hullult rahul ise, ühesõnaga. Isegi öine tagasisõit polnud väga piinav. Mimicu ja Taneliga võib teinekordki sellist asja teha. Võibolla küll pisut soojemal ajal ja midagi rohkem ehk poffrite ja keepidega. Näis. Väike hingetõmbepaus ikka enne.