B.U.T.T. teatab

Reedel käis siis Brigaad saunas ja keldris ja õues. Ilm oli sitt, õlut oli palju, sauna kütsin 2 tundi. Vihaga. Ja grillil särisesid muude asjade seas ka tallemunandid. Maitses nagu part. Natukese kanaga. Kultuursel kombel sain juba kell pool kaks magama. Järgmine päev kogusin jupp aega õllepudeleid, rummi, šašlõkivardaid, mahajäänud kotte ning saunalinasid kokku. Erudeeritud üritus, äärmiselt (sikutab vuntsi). Higised pildid on juba ka edastatud B.U.T.T. -i.

Laupäeval toibusin natuke, lasin ennast lahkelt transportida Rakverre. Seal oli nii mõnus, et täna hommik tööle tulla oli eriti ränk. Täielik puhkusesähvatus, koos sangria, kaardimängude ning suvise aiaga. Eile pidin veel kortsunud lipsu sirgeks tõmbama ja Xeli juuniore külastama viisakalt. Oli juba päris väsitav. Aga viitsib jee tööl passida,  siin mingi mõnus hullar on.

Higised kannikad saunas

Riieta vaid VäikePreili roosasse ja mine temaga kahekesi kuskile välja sööma ning instant tähelepanu on garanteeritud. Aga muidu tänase päeva ilm on küll selline, kuhu sobib alljärgnev lugu, mida ka mu Spotify tuvastas:

 

Reede koguneb mu tagasihoidlikkku sauna hunnik Brigaadi pepusid. Muu pere läheb kodust ära, üks kokandushälbega liige lubas tuua grillile postmortset liha, bossi käest tellin kasti hipsterõlut, mis lööb nagu vikatiga. On oht, et tulemas erudeeritud õhtu…

Muskulatuursed valikud

On üks asi mis on natuke õudne jõusaalis. Pellerid. Iga kord sisenedes, on seal üleval lõhn, nag oleks keemiatehas kommivabriku kõrval õhku lennanud. Ilmselgelt on see kõikide nende spordi/valgujookide allakulistamise tulem. Mina seevastu olen piinlikult ainult tavalise vee peal..

Nüüd muidugi on ees valikud, kuna Audentes sai leping jällegi otsa ning siin Ülemistes avati uus MyFitness. Ühest küljest on sitaks mugav asukoht ja uus koht, kuhu saab rahulikult, ilma ummikutes passimata. Teises küljest on juba tuttav koht ja näod ja mehiselt tunnustavad tervituse noogutused, üle higiste, kahepäevahabega lõugade. Eriti pikaajalise tutvuse juhul möödaminnes vaikselt “tervist..” pobisedes.

 

Eile oli ka esimene minu poolt registreeritud suvevihm, selline soe ja laisk.

Postapokalüptiline sünnipäev Lõunas

Paganal ja Ghilil on kombeks iga paari aasta tagant oma sünnipäeva maha pidada, eriti vahva peoga. Seekord oli siis vanas Aparaaditehases, dresscode postapo ja koos teise nelja peoga, mis maja peal laiali olid. Saabusin sharmantselt bussiga, mis oli tore, kuna sain terve tee Temeraire seeriat lugeda rahus, rooli väänamise asemel. Pidu algas tasapisi, aga mida edasi, seda toredamaid kostüüme ja asju välja ilmus. Vahepeal toodi sisse mingi tüdrukuteõhtu pidu, kes kogu selle krempli vahel pilti tegi. Mingi südaöö paiku, kus osa rahvast oli juba lahkunud, hüppas DJ Aweron pulti ja sujuvalt tõin muusikavaliku karedatelt kitarririffidelt tantsulisema peale. Ja siis oli üks kõva tagumikuvõngutamine kuni kella kolmeni öösel välja. Saavutasin surematu kuulsuse, mängides kõiki neid lugusid, mida kõik teavad, aga keeegi ei julge tellida, sest piinlik on. Boonusena veel “Tantsupoisi” hüüdnime. Kogu see ringikargamine võttis muidu mõnusasti läbi ja ka suht adekvaatsesse seisu, mille vastu härra 0,5L Ürdimeister oli võidelnud terve õhtu. Viisakalt transasin veel Pagana Preili koju ning mingi kella 4 paiku sain isegi magama. Järgmine päev nuusutasin esimest suvesooja, tellisime hiina toitu, tegime Paganaga paar raudi 8-bitisel mängukonsoolil (täiega ostan selle Minironile, khm!) ning kolistasin uue rongiga tagasi. Mis oli jällegi tore, sest sain rahus veelkord raamatuid lugeda. Suve võbi alanuks lugeda.

Kauniskujund

Kuna juba kolams päev väikepreili on veetnud tubli osa ööst jaurates, siis on mul tekkinud kerge unevõlg. Seoses sellega on maailm natuke udus ja naljakas. Näiteks  oli just mingi hästi tehniline tulemüüri teemalline koosolek ja vaikselt sumisesin seal ja siis olin 5 minutit täiesti jaburalt heldinud ühe ringi peale, mida tulemüüri esindaja tõmbas paberile, vaba käega. et vaaau, niii perfektselt ÜMMARGUNE….

Kolm on parem kui kaks

Laupäeval tegin grilli. See igapäevane nuputamine, mida huvitavat süüa teha päädis seekord minu geniaalse mõttega, teha väljas kärsatatud liha, vorste ja sinihallitusjuustuga täidetud seeni. Ilm oli rõlge. Grill oli vett täis sadanud. Aga tõsise Eesti mehena ma ei jätnud jonni, kuigi peale 15 minutit keberneerungit tuul jätkuvalt leegi ära puhus, tikutopsist said kõik tikud otsa ning kerge rahehoog kaela sadas. Grillisin, hambad ristis ja nautisin. Nautisin ja võdisesin. Õnnest, mitte külmast, päriselt. Põhimõtteliselt oli tegemist treeninguga jaanipäevaks.

Käisime ka Energeetikamuuseumis juuniore solgutamas. Väiksema jaoks piisas pooleteisest tunnist, kuniks tema väikese peanupu mälupuhver täis sai. Magas nagu nott lõunaund hiljem. Miniron kimas hullunult mööda saale ringi ja näppis kõike, mida vähegi sai. Peeglitega täidetud rist olit tema lemmik mõistagi. Palstikud täis ookeaninäitus oli küll kurb. Õnneks Preili mul hullunult sorteerib.

Esmaspäeval, mis oli ka vaba mingil põhjusel, käis Preili vana töökaaslane külas koos oma plussühega, ning nendega koos sai Through the Ages: New Story of Civilization lauamängu tehtud. On ikka üks vahva asi välja mõeldud. Kui ainult saaks kuidagi kiiremini tehtud seda, sest ka seekord läks 7 tundi sujuvalt selle peale.

 

Pikad nädalavahetused jeesplz.

Pärdik

Ronimisministeerium siis. Kui välja arvata kerge kangus paremas randmes ja fakt, et Brigaadi sõrmus ei tahtnud hommikul hästi sõrme mahtuda (lihased-lihased, tsikk oli vihane) polegi erilisi füsioloogilisi jääknähtusid tunda. Koht ise on üllatavalt väike aga üllatavalt laia ampluaaga. Radu on palju ja nende raskusaste on ilusti sorteeritud ja erinev. Osad rajad nõuavad küll, et sul oleks sõrmede asemel väikesed näpitsad aga njuubi rajad olid juba piisavalt toredad. Kui seal mingi pool tunnikest või nii ringi ronida, tekib selline tore tunnetus ka, kuidas edasi liikuda mööda seina, mis nukid on mõnusad, kuidas venitada ennast Ühesõnaga soovitan.

 

Lugemisvallas on Horuse Hereesia järgmine raamat (“Deathfire”) läbi ja Noviku “His Majesty’s Dragon”. Viimane on siiamaani ka selline “pehme” fäntasy, mitte sollasid ja muud koledust täis asi, nagu viimasel ajal suund on olnud. Kurdeti küll, et lohede vägivaldne surumine maailma ajalikku ilma suuremate tagajärgedeta kipub kunstlikuks minema aga eks näis.