Malta päev 2

Malta teise päeva kõige esimene elamus oli see, kui päike hakkas magamistuppa sisse paistma. Otse minu näolapi peale. Pugesin kapi varju ära ning põõnasin edasi. Mingil määral võib seda huvitavaks endeks nimetada, kui järele mõelda. Ärkasime mingi kella üheteist paiku ja läksime poodi. Kuna me sigaäge korter asub kuskil keldrikorrusel, on siin enamuse aja mõnnalt jahe. Astudes me ajutisest kindlusest välja, virutas kuumushoog meile täiega. Esialgu polnudki nii hull, kuid natuke hiljem olime kõik higist läbi imbunud. Särki tagasi jõudes ära võttes oli see umbes-täpselt märja põrandakaltsu atribuutidega. Kui lõhn välja arvata. Vähemalt poes saime käidud, uudistasime kohalikke toidukapu ning hankisime ka vett ja õlut. Cisk export on palju mõnnam kui tavaline Cisk, lihtsalt info korras. Apteegist käisime ka läbi, kus saime muuseas teada, et Ibuprofeen on siinkandis retseptiravim. Aga saime siiski ühte teist põletikuvastast kraami ostetud (mis on siin ja ka Eestis retseptiravim). Selleks ajaks olin avastanud juba huvitava fenomeni, et kui naisterahvastele siin naerada, siis nad naeratavad sulle kindlasti vastu. Greit suksess. Vantsisime läbi palavuse koju tagasi ning luristasime esimesed kohalikud õlled sisse.

Tunnike hiljem põkkusime Luluga, kes meid lahkelt mööda linna ringi soostus sõidutama. Ford Ka on küll pisike auto, kuid see-eest kõrge. Muide, enamustel Malta autodel, mis pikemalt pargivad, on paigutada armatuuri ja sisemuse kuumakaitseks paigutatud esiaknale helkiv kaitsematt. Arvestades tänast, ma ei imesta. Gregik väitis, et ta higistas vähemalt kaks liitrit. Kuna meil oli vaja Irvele “swimmingstuff”-i läksime ostlema. Irve sai uue, punase, paari ujumispükste omanikuks ja Gregik sai temast proovikabiinis pilti teha. Peale seda rallisme mööda Malta teid vanade templivaremete poole. Avastasin siis ka kõige hullema asja Malta liikluses: vaatad, et auto tuleb, kuid roolis pole kedagi! Ainult kõrvalistuja. Hämming.

Väidetavalt olid templid ehitatud 5000 aastat e.m.a* ja paiknesid Malta lääneosas. Ma ei hakka rääkima piletihinnast, mis oli minuarvates räigelt ülehinnatud, kuid kogu kompleks oli suhteliselt hästi säilinud sellise vanuse kohta. Ülemine tempel polnud muidugi nii muljetavaldav, kuna ligipääs erinevatele osadel oli tundvalt kehvem, kuid alumine oli väga tore. Näiteks oli seal peasissekäigu ees kivi, mille sees jooksis kristallist jutt. Ma juba kujutasin ette, kuidas seda kivi ära kasutati öeldes “ainult need, kes usuvad me jumalasse, saavad siia sisse astuda” või midagi sarnast. Peale templiretke oli minu vedelikutase suhteliselt madal, seega läksime Lulu koduküla randa, kust ostsime kõigepealt hunniku vett ja siis läksime ujuma. Mul pole kunagi olnud sellist emotsiooni merre minekuga, et sa astud vette ja sul pole isegi mitte natuke külm. Kuna Vahemeri on meie Läänemerega võrreldes suhteliselt soolane, oli mere pinnal hulpimine mitu korda kergem. Lisaks võis vees olla vääääga pikalt ning polnud mitte mingit külmatunnet. Vesi oli muidugi suhu sattudes tulisoolane.

Peale suplust olin kui uuesti sündinud (kuigi soolane) ning me käisime ära Kaljudel, kus oli täiesti võrreldamatu vaade. Kõrged kaljud ja pool kilomeetrit allpool merepind. Kahjuks oli see mitmeastmeline, seega polnud asi nii vägev, kui võiks. Viimaks saime koju, kus ma kogu soolakihi maha nühkisin, et veelgi rohkem inimesena tundsin ning pelmeene kokkasin hullult. Räigelt soolasin muidugi üle, kui nüüd lõpuni aus olla (jah, ma tean mida see pidavat tähendama, pole vaja norida) kuid söödavad olid nad sellegipoolest. Premeerin end just pudeli Salitosega ning siis peaks nõud ära nühama.

* enne minu ajaarvamist noh, Irve soovitusel.

Malta päev 1

Jaaaa me olemegi Maltal. Suhteliselt vaevatu reis oli, peab mainima, isegi oma pagasi saime ilma probleemideta kätte ja puha. Minu jaoks oli see esimene lennureis ja Tallinna lennujaamast startides oli küll vahepeal suhteliselt huvitav emotsioon. Aga väga kiiresti läks “see on ju nagu google maps” tundeks üle. Siiski olin ma mitu korda reisi ajal nagu hagijas aknast välja vahtimas, uudistades all möödalibisevaid laevu ja saari ja maismaajooni, nii et lennukiga lendamine on väga äge. Eriti stardikiirendus ja õhutõus, kus kogu su sisikond püüab järejekindlalt maa peale jääda, kuid võimsad mootorid veaved seda hoopis ülespoole. Mingi hetk lennates vaatasin ma aknaklaasil olevaid jääkristalle, mõeldes “ma olen 11 km kõrgusel ja liigun kiirusel mitusada kilomeetrit tunnis” aga selleks ajaks tundus kogu värk bussisõidu moodi rohkem.  Eesti lennujaamas oli esimeseks eredaks mälestuseks pilt ühest piloodist, kes poolest saati oma kabiinist välja ulatus ja ägedalt kätega vehkles.

Oslo lennujaamas istusime mingisse puhvetisse maha (peale seda kui kohalik turva Abuu, oli meid saatnud hoopis vales suunas muidugi), lokaliseerisime pistikupesad, kraamisime oma tehnovarustuse välja ning korraldasime hullu nohikupesa me laua peale. Irvel on sellest ka head pildid, kuidas kolm arvutit, hunnik juhtmeid ja muu kola on pisikese laua vallutanud. Tagusime seal mitu tundi dotat, mis oli tegelikult väga hea ajaviide. Niisama kuus tundi passida oleks olnud arvatavasti täielik ajusurm. Muud lennujaama külalised vaatasid meid arvatavasti päääris pika pilguga. Oslost põrutasime vupsti! teise lennuki peale ja oli jälle tore maast õhkutõusmise moment. Maandumist teevad Estonian Airi omad siiski tublisti paremini, kui SAS.

Oslost Maltale jõunud, astusime lennukist välja… otse sauna. Kui meil Eestis oli viimastel päevadel palav, siis siinse olukorraga ei anna asja üldse võrrelda. Õhuniiskus on selline, et kui natuke kiiremini liigutad end, kattud kohe higiga. Ja natuke kiiremini liigutamise all mõtlen ma selliseid kurnavaid tegevusi, nagu näiteks normaaltempos kõndimine. Igal juhul põrkusime oma korterisse, põrutasime siis kohe linna ja luristasime esimesed kohalikud õlled sisse. Tühja kõhu ning umbes 4 tunni une peale mõjus see suhteliselt hästi. Nägime ka ära mingid kohalikud veidrikud, kes rannas ringi õõtsusid ja “hommmmmm…” tegid, mugisime esimese toidukorra, külastasime randa jne. Vesi paistab siin muide läbi. Nagu filmis, ei mingit tumerohelist veemassi ja vetikalasu, vaid kristallselgelt nähtav merepõhi. Ootan juba huviga me esimest rannaskäiku. Muidu on Malta täitsa huvitava esmamuljega. Liiklus on valel pool, mis on kohutavalt häiriv /aargh! ringee käib teispidi!!!..ei oot…), ei kujuta ette kuidas me auto rentimise puhul ellu peaks jääma, kuid elu ongi üksväljakutse, kas pole? Kogu saar tundub ühe suuuure linnana, ei mingeid metsi, vaid majad ja põllud. Samas on kõik kuidagi selline sobilik ja tore. Kuigi kõik ehitised tunduvad üksteise otsas olevat (nägin näiteks maja küljes olevat besniinijaama) ei häiri selline asjade ülesehitus mitte kuidagi. Kõik on omal kohal. Muidu on Malta end igati juba õigustanud. Vähemalt kaks korda. Või rohkemgi, tont seda teab. Kohalik õlu maitseb nagu lahjendatud Originaal, kuid ega elu peagi ideaalne olema.

Ja nüüd kui Gregiku tuttavad Malta tsikid on ära läinud ja kogu me elu siin on ära planeeritud, võib vast magama minna, et homme uutele seiklustele vastu minna.

Trennimine võrdub laiskus

Täna nägin üle pika aja oma õeraasu ära, kes ka kodumaale sai. Mööda tema ja mapsiga mööda poode patseerida oli täpselt nagu vanal ajal. Perekondlikud kohustused on vahest isegi toredad.
Muidu ütles Triin täna huvitava teooria ühest Pratchetti raamatust. Nimelt maailma kõige laisemast võlurist, kes tahtis kõike teha võimalikult väikese vaevaga. Tänu sellele ta käis hullult trennis, harjutas jooksmist ja tõstis raskusi. Samal ajal kui teised võlurid suureks ja ümaraks läksid, oli tema vormis. Ja kui oli vaja kuhugi üle aia ronida, kuhugi kiirelt minna või midagi sarnast, siis paksud võlurid pidid hullult vaeva nägema, et ome kere kuhugi teise kohta vinnata. Samal ajal kui laisk võlur hüppas vups! üle aia, jooksis kiirelt kuhu vaja ning seda kõike palju vähema vaevaga. Ühesõnaga, ma käin trennis seepärast, et ma olen laisk.

Malta eta 7 tundi. Reisiärevus on mõnna.

Tripin nd stuff

Läti-Leedu vallutamine Brigaadi auks ja hüvanguks möödus suurepäraselt. Kogu aja oli tunne, nagu oleks tegemist ühe mõnusalt pika nädalavahetusega, mis ei lõppegi. Startisime ilusti kolmapäeva hommikul ja kokku sõitsime see päev (koos peatustega) ligi 10 tundi. Vahetustega roolis olla polnudki see nii hirmus. Riiast põrutasime ringiga mööda, pidasime peale seda pikniku teeäärse söökla puude vilus. Möödasõitvad inimesed vaatasid meid, kui kuutõbiseid, huvitav kas nad polnud varem võileibu näinud? Järgmiseks saabusime Liepajasse, mis oli hull Läti rullnokside pesapaik. Statoil oli täis ülespimpitud masinaid, mis tegid koledat häält ja vilistasid kumme. Kadusime sealt kiiresti ja suundusime Palangasse. Nagu Lätimaalt ära saime, läksid teed umbes kaks korda paremaks. Igal juhul oli Palanga metsikult rahvast täis, vaatamata sellele, et kell oli suht palju. Kadusime sealt samuti kiirelt ja maandusime mõni kilomeeter lõuna pool asuvas kämpingus. rahu ja vaikus. Õhtul kobisime randa, vaatasime päikeseloojangut ja luristasime Lätist ostetud õlled ära.

Järgmine päev oli sigamõnus ilm edasi, patseerisime mööda Palanga “hüljeste lesimisala” ringi ja klõpsisime igipõliste turistide kehastustena kõike, mis vähegi huvitav tundus. Tagasitee oli “otsetee” täpselt nii, nagu Google maps seda näitas. Kõik oli tore hetkeni, mil me ületasime Läti piiri ja väga korralik asfalttee muutus hoobilt kruusateeks. Ümbruskond oli nagu postapo filmist: mahakukkunud elektriliinid, söötis põllud, lagunevad majad, rohtu kasvavad teed. Paarkümmend kilomeetrit sellist asja ja siis tuli taas tsivilisatsioon, riia remondis ringteed ja muu tore. Ja Leedu ning Läti on muideks vallutud tulnukate poolt, kes on igale poole mingid veidrad tornid püsti pannud.

Veel jõudsin ära vaadata uue Nahkhiiremehe, mis oli väga äge ja kõvasti koosolekutada ja kõvasti väga halbu filme vaadata ja kõvasti õlut luristada. Muuseas sain ka hullu egobuusti, toodi samas ka natuke maa peale tagasi, väga palju olulisi teemasid sai läbi jahvatatud, jõudsin järeldusele, et pean oma tutvusringkonda laiendama ning avastasin omale uue lemmikloo.

Aga nüüd lubatud pildike Brigaadi kokkutulekust, kus on näha, kuidas kangelaslik reamees ennastsalgavalt Kindrali poole viskub. Tiik? See pole takistus.

Status update

Jätkuvalt lõunas. Alkost on juba natuke kopp ees. Järgnevate päevade plaan on drägun-> kino-> koosolek-> halvad filmid-> koosolek-> Tallinn (jessomavoodi!!!).  Tunnen spordist puudust.

Lõunas

Esimeses klassis rongisõit rokib jätkuvalt. Aga nüüd autosse ja Leetu. Ma ei oska isegi mingit vaimukat hüvastijättu öelda, sest olen nii unine. Neljapäeval või reedel eeldatavasti Tagasi Tartu ja pühapäeval tagasi Põhja. Ärge mind siis otseige. Või vastupidi, otsige.

PS. Margaret Atwoodi “Orüks ja Ruik” on väga huvitav lugemine. Pisut õõvastav ja sünge, aga huvitav.

Puhkus päev 1..

… möödus suhteliselt nõmedalt, sest läksin tööle, et teha teatud asjad ära. Ning ei saanud suurt midagi tehtud, minust mitteolenevatel põhjustel. Nüüd mõtlen, kas olen tubli ruudus ja lähen homme ka sealt läbi või mitte. Muidu on umbes-täpselt 2 nädalat tihedalt ringiliikumist täis pakitud. Hirmus puhkus tuleb. Homme näiteks põrutan Tartu, hüppan Pagana autole, võtame viimase preili ka kaasa ja käime Leedus ära. Isegi täpselt ei tea, mis ja kus. Selline mõnna roadtrip. Arvestades, et mu endale reisikaaslase orgunnimine oli eepiline läbikukkumine, siis saan tagaistmel üksi laiutada ka. Siis on Erieni koosolek ja päevake või nii kodus. Ja siis Malta. Samas on see ka mu esimene lennureis. Ootan oksekoti värinal.

Brigaadi viie aasta juubelitrall oli ka nädalavahetusel. Täiesti ülivõrdes pidu. Erinevaid nägusi, nii uusi, kui vanu oli väga vahva üle vaadata. Samuti oli meil esimest korda ka väliskülalised kohal. Hollandist ja Belgiast. Nende reis Eestisse oli muidugi üks kõige hullemaid, millest ma kuulnud olen. Kõigepealt kadus nende pagas lennujaamade vahel ära, siis läks buss katki, millega nad Tartu sõitsid ja viimaks ei saanud me nende asju pühapäeval Tartu Cargost kätte, sest see oli kinni. Nii läksidki nad ilma oma asjadeta esmaspäeva varahommikul lennuki peale. Muidu möödus kogu üritus kaotusteta, välja arvatud üks mõra ühe agara tiikisukelduja selgroos. Öeldi, et pole oluline lüli ja paari nädalaga paraneb ära. Naisliikmed korraldasid võistluse nagu ikka ja said ka omad õppetunnid kätte. Kui öeldakse, et tehke oma seljas olnud riietest nii pikk kett, kui võimalik, siis Brigaad risti ette ei löö! Selle kohta ma pilte ei näita aga kui muud pildid tulevad siis ehk…

Tänase päeva lõpetuseks olin ma Orkutis natuke aega 18 aastane brasiillanna väga silmapaistva tagumendiga. Vedas, et märgati ja kohe teada anti.

Tee endale ise David!

Kätred! Tiss is a present! Speshal foor juu!

Kes hiilib öös?

Öökulli-reziim on juba täiega töös. Huvitav, kas keegi on kuskil välja lobisenud, et ma puhkusele lähen. Eile olin terve päeva nagu Une kehastus. Tuigerdasin ringi, ajasin seosetut juttu välja ja haigutasin nii, et lõualuud naksusid. Ja kui kell sai üksteist, läksid silma punni ja kogu uni oli kuhugi kadunud. Õnneks on varsti puhkus, siis saab öö otsa kuskil ringi kolada ja möllata ja päevad maha magada. Profit.

Tööalaselt kisub kõik täiega rentslisse nagu ikka viimasel päeval, tulemuseks on see, et pean esmaspäeval ikkagi korra läbi astuma, aga siis kaon väljamaale ära ja on täitsa suva, mis tulekahjud siin põlevad. Vähemalt oli keegi tööautosse jätnud Metallica mp3 plaadi. Kosele sõit oli rõõm.

PS. Homme BRRL 08!! Rumm! *hõkk*

Makaronid ja revolvrid

Eile vaatasin üle mitme aasta ära “The good, the bad and the ugly” makaronivesterni ja olen siiras vaimustuses. Kus küll vanasti osati filme teha! Pole tegemist mingi tüüpiliseks saanud 1,5 tunnist üllitisega, kus kohe alguses näidatakse kõik võimalikud liinid ära ja hakatakse vaikselt asju kokku jooksutama. Ei, selle asemel on sul rohkem kui kahe tunnine raamat filmilinal, kus päris täpselt pole kunagi selge, mis tegelasi järgmiseks tabab või kuhu nad satuvad. Üks eredamaid kõrvaltegelasi kogu filmis oli Uniooni armee maani täis kapten, kes rääkis, kuidas ta joob sellepärast, et peab raiskama tublisid mehi mingi neetud silla pärast. Muidugi oli seal ka veidrusi aga üldmulje oli ikka see, et “Liiga äge!”. See, et ma kell pool 2 öösel jälle magama sain tänu filmile, pole üldse oluline.

Täna nägin ka vaatepilti, kus ülivärvilises krossimoto riietuses tüüp istus keset Mustamäed teeäärel, jalad laiali ning rüüpas ühes käes olevast Viru valgest ja teises käes olevast Aura mahlast kordamööda. Huvitav, kas see on mingi Märk ™?