Elu on ikka selline tsirkus praegu, et hirmus. Ja kõik, mis ma suudan teha, on pidevalt lollakalt irvitada ja iga kord päikesepaistel mõnuleda, kui väljas käin. Töölt sai kolm inimest kinga, mul endal on paari projektiga sellised hooletusvead, et anna otsad, koolis on hunnik asju, mis vajavad tegemist ning kõik nädalalõpud sel kuul on mul kinni juba. Viimane tegelikult on isegi vahva asi. Siiski ei kurda üldsegi. Kui nüüd tuleks kuskilt rikka ameerika onu pärandus, et ma saaksin rahulikult koolis käia, mõtlemata sellele, kas see maaomanik hakkab lisanõudmisi esitama päev enne notarit või mitte ning kas mul plasttotude arv spetsifikatsioonis on ikka õige, oleks elu vapsee lill.
Nüüd rubriik “Minevik ja tulevik”.
Nädalavahetusel sattusin ka Adamsoni tänavale, kus elasid kunagi Gea ja Flo. Nüüd oli see koht täis arvutikaableid ja röögatusi “Godlike!!!!” ja “Killing Spree!!”. Flo endisesse tuppa piilusin ka. Seal oligi Maailma Kõige Rohkem Segamini Ruum. Õllepudelid, kola, kastid jms + tolm. Kontrast missugune, võrreldes aastatetaguse ajaga.
Sel reedel algab muide JAFF, minge külastama. Mina lähen.
Laupäeval hangin endale suure tõenäosusega Päris Sportlase varustuse. Muuseas ka sellised liibuvad spändex-jooksupüksid, läbi mille jalakarvad välja turritavad ja muu toreda. Orienteerumisel saan raudselt +5 jooksuvõimele ja sportlas-imagole juurde.
Random Word Generator 