Kevadiselt rögisedes

Ainult minusugune geenius suudab selliste ilmadega haigeks jääda. Tegelt on raudselt Pagana preili süüdi, kes mind nakatas. Või on tegemist praegu populaarse meestehaiguse e. seagripipga. Loodetavasti Aeg annab varsti teada.

Köhides teki alla tagasi.

Ze flauer – I gots it

Väga tore on kui ammukadunud inimesed kuskilt välja äkki ilmuvad. Saab vanu aegu meenutada ja muidu jaurata. Mõned inimesed muidugi jäävadki kadunuks, millest on kahju. C’est la vie.

In other news: Elektrotehnika I praksid kõik (5 tk) kaitstud. Kokku 2,5 tundi. Greit suksess!

Following up: Homme Tartu, Ghili ja Paganat sünnipäevade puhul käperdama. Saab jälle rongis vene keeles Warhammer40k raamatut lugeda.

Asjad mida tuleb teha: telkima-metsa, palle veeretama, Karmo juurde, autoga tegeleda, Asustatud Saar 2 kinos ära vaadata, ‘nd stuff.

Teisipäevak nr.3

Eile lasin preilidel kenasti Extriimiks trenni teha ja neil ise kaarti lugeda. Ise sörkisin kõrval, hoides siiski silma kaardil peal, et saaks ikka ülbitseda: “Ma tean täpselt, kus me oleme!”, kui mind niisama kaasavantsimises süüdistama hakati. Korra sain isegi “kaardist väljas!kaardist väljas!” ruiata, nagu esialgne kokkulepe oli- ei ütle midagi, kui just vales suunas või kaardist välja ei lähe. Tempo oli muidu seline vaikne, lausa jahedavõitu oli vahepeal, aga Triinul olid soolikad sõlmes väidetavalt, seepärast. Järgmine kord saab juba jälle ise kaarti lugeda ja hullu lehma pilguga mööda teid ringi tormata. Äkki isegi muda leida, kuhu sisse käntsatada? Aga muidu tuli neil täitsa kaardilugemine välja.

Eile sai testitud sellist imeasja nagu “varem magamaminek” st enne kella 12 teki alla. Jajah, tõesti, selline asi eksisteerib, ma olin ka ise üllatunud. Täna on seevastu väga nädalavahelikult väljapuhanud tunne. Peab seda fenomeni kunagi uuesti katsetama.

Töötle kuuspakki

Kui Liisi tõi mulle üks õhtu Portali mängu, et “oi, see on äge!” siis klõpsisin seda natuke aega, Liisi kõrval kilkamas. Kuni mäng sai läbi ja kell sai kaks. Terve see nädal on olnud suhteliselt unepuudulik, seepärast täna trenni sõites oli mul küll pigem tunne, et keriks kuhugi kerra ja noriseks mõnusasti. Samas, kui juba ringitormlemiseks läks (mille käigus ma oleks preilil napilt silma peast välja löönud…) kadus uni ka. Nüüd mõnulen siin endorfiiniuimas ja päästan Roseonet. Või vähemalt mu tegelane loodab seda, et päästab. Pikas perspektiivis.

Teisipäevane orienteerumine oli ka väga mõnus. Distants linnulennult 6.0 km ja aeg siis 53 minutit. Muda oli kahjuks vähe, mille sisse astuda/kukkuda/püherdada, kuid usun et tulevastel teisipäevakutel saab selle vea parandada kenasti.

Lühidalt asjadest

Ikka elus. Tegevusrikas nädal ja natuke peale on möödas. Tartus isegi käidud ja puha. Seal sai muuseas mängitud sellist lauamängu nagu Arkham Horror, mis oli väga mõnus. Me suutsime isegi Vanema Jumala tagasi saata Aega ja Ruumi, kuigi kohutavate vedamiste tulemusena. Järgmisena tuleb välja uurida, kellel siin Tallinnas see mäng olemas on. Kooliasjadega olen lootusetult jännis aga tõeline tudeng õpibki ju sessi ajal! Vähemalt mulle nii väidetakse.

PS. Kuradi ap3.ee! mismõttes topid sa mulle oma lehel mingi neetud reklaami otse näkku!? heliga veel! ja mitu korda järjest!

The purring kitteh is purring

JAFF-ile jõudsin see nädalavahetus tervelt kaks korda. “Sky Crawlers” ja “Agent Vexille” mahtusid kavasse. Teine oli parem kui esimene (powerarmor!!1üks), kuigi esimese õhulahingud olid väääga ilusad. Lisaks sellele müttasin reede öösel pikalt vanalinnas edasi-tagasi. Vaatamata sellele, ma ei oska seal ikkagi absoluutselt mitte kuidagi orienteeruda. Keskaegsed inimesed olid ikka kavalpead. Aga noh, vähemasti oli soe ja vaateplatvormilt linna vaadata väga tore. Ja üldse. Ma pole ammu juba nii palju aega horisontaalis veetnud, kui see möödunud nädalavahetus. Padi kaisus polnud järelikult ikka see.

Siiski, ma pean mainima, et olen nüüd ära testinud oma uue jooksuvarustuse. Nüüd on ainult veel uued, korralikud Pärnu Isetormavad jalast ja säärekaitsmed puudu ning võiks täitsa metsa minna. Laupäeval läbi jäiste lompide sumades polnud üldsegi külm, kuigi ainult (rallitriipudega) spändexid olid jalas, päikest enam polnud ning dzinni joovad kasukates kodanikud vaatasid meid nagu linnapreilid vasikaid. Liisi muidugi lubas mind järgmine kord ujulas _tema_ tempos ujuma panna kättemaksuks. Seda vaatamata mu kinnitustele, et tegelt on lõõtsutamine talle kasulik.

Inbreeding ftw!

Ookean

Tsirkust on, palun leiba

Elu on ikka selline tsirkus praegu, et hirmus. Ja kõik, mis ma suudan teha, on pidevalt lollakalt irvitada ja iga kord päikesepaistel mõnuleda, kui väljas käin. Töölt sai kolm inimest kinga, mul endal on paari projektiga sellised hooletusvead, et anna otsad, koolis on hunnik asju, mis vajavad tegemist ning kõik nädalalõpud sel kuul on mul kinni juba. Viimane tegelikult on isegi vahva asi. Siiski ei kurda üldsegi. Kui nüüd tuleks kuskilt rikka ameerika onu pärandus, et ma saaksin rahulikult koolis käia, mõtlemata sellele, kas see maaomanik hakkab lisanõudmisi esitama päev enne notarit või mitte ning kas mul plasttotude arv spetsifikatsioonis on ikka õige, oleks elu vapsee lill.
Nüüd rubriik “Minevik ja tulevik”.

Nädalavahetusel sattusin ka Adamsoni tänavale, kus elasid kunagi Gea ja Flo. Nüüd oli see koht täis arvutikaableid ja röögatusi “Godlike!!!!” ja “Killing Spree!!”. Flo endisesse tuppa piilusin ka. Seal oligi Maailma Kõige Rohkem Segamini Ruum. Õllepudelid, kola, kastid jms + tolm. Kontrast missugune, võrreldes aastatetaguse ajaga.

Sel reedel algab muide JAFF, minge külastama. Mina lähen.

Laupäeval hangin endale suure tõenäosusega Päris Sportlase varustuse. Muuseas ka sellised liibuvad spändex-jooksupüksid, läbi mille jalakarvad välja turritavad ja muu toreda. Orienteerumisel saan raudselt +5 jooksuvõimele ja sportlas-imagole juurde.