Malta päev 2

Malta teise päeva kõige esimene elamus oli see, kui päike hakkas magamistuppa sisse paistma. Otse minu näolapi peale. Pugesin kapi varju ära ning põõnasin edasi. Mingil määral võib seda huvitavaks endeks nimetada, kui järele mõelda. Ärkasime mingi kella üheteist paiku ja läksime poodi. Kuna me sigaäge korter asub kuskil keldrikorrusel, on siin enamuse aja mõnnalt jahe. Astudes me ajutisest kindlusest välja, virutas kuumushoog meile täiega. Esialgu polnudki nii hull, kuid natuke hiljem olime kõik higist läbi imbunud. Särki tagasi jõudes ära võttes oli see umbes-täpselt märja põrandakaltsu atribuutidega. Kui lõhn välja arvata. Vähemalt poes saime käidud, uudistasime kohalikke toidukapu ning hankisime ka vett ja õlut. Cisk export on palju mõnnam kui tavaline Cisk, lihtsalt info korras. Apteegist käisime ka läbi, kus saime muuseas teada, et Ibuprofeen on siinkandis retseptiravim. Aga saime siiski ühte teist põletikuvastast kraami ostetud (mis on siin ja ka Eestis retseptiravim). Selleks ajaks olin avastanud juba huvitava fenomeni, et kui naisterahvastele siin naerada, siis nad naeratavad sulle kindlasti vastu. Greit suksess. Vantsisime läbi palavuse koju tagasi ning luristasime esimesed kohalikud õlled sisse.

Tunnike hiljem põkkusime Luluga, kes meid lahkelt mööda linna ringi soostus sõidutama. Ford Ka on küll pisike auto, kuid see-eest kõrge. Muide, enamustel Malta autodel, mis pikemalt pargivad, on paigutada armatuuri ja sisemuse kuumakaitseks paigutatud esiaknale helkiv kaitsematt. Arvestades tänast, ma ei imesta. Gregik väitis, et ta higistas vähemalt kaks liitrit. Kuna meil oli vaja Irvele “swimmingstuff”-i läksime ostlema. Irve sai uue, punase, paari ujumispükste omanikuks ja Gregik sai temast proovikabiinis pilti teha. Peale seda rallisme mööda Malta teid vanade templivaremete poole. Avastasin siis ka kõige hullema asja Malta liikluses: vaatad, et auto tuleb, kuid roolis pole kedagi! Ainult kõrvalistuja. Hämming.

Väidetavalt olid templid ehitatud 5000 aastat e.m.a* ja paiknesid Malta lääneosas. Ma ei hakka rääkima piletihinnast, mis oli minuarvates räigelt ülehinnatud, kuid kogu kompleks oli suhteliselt hästi säilinud sellise vanuse kohta. Ülemine tempel polnud muidugi nii muljetavaldav, kuna ligipääs erinevatele osadel oli tundvalt kehvem, kuid alumine oli väga tore. Näiteks oli seal peasissekäigu ees kivi, mille sees jooksis kristallist jutt. Ma juba kujutasin ette, kuidas seda kivi ära kasutati öeldes “ainult need, kes usuvad me jumalasse, saavad siia sisse astuda” või midagi sarnast. Peale templiretke oli minu vedelikutase suhteliselt madal, seega läksime Lulu koduküla randa, kust ostsime kõigepealt hunniku vett ja siis läksime ujuma. Mul pole kunagi olnud sellist emotsiooni merre minekuga, et sa astud vette ja sul pole isegi mitte natuke külm. Kuna Vahemeri on meie Läänemerega võrreldes suhteliselt soolane, oli mere pinnal hulpimine mitu korda kergem. Lisaks võis vees olla vääääga pikalt ning polnud mitte mingit külmatunnet. Vesi oli muidugi suhu sattudes tulisoolane.

Peale suplust olin kui uuesti sündinud (kuigi soolane) ning me käisime ära Kaljudel, kus oli täiesti võrreldamatu vaade. Kõrged kaljud ja pool kilomeetrit allpool merepind. Kahjuks oli see mitmeastmeline, seega polnud asi nii vägev, kui võiks. Viimaks saime koju, kus ma kogu soolakihi maha nühkisin, et veelgi rohkem inimesena tundsin ning pelmeene kokkasin hullult. Räigelt soolasin muidugi üle, kui nüüd lõpuni aus olla (jah, ma tean mida see pidavat tähendama, pole vaja norida) kuid söödavad olid nad sellegipoolest. Premeerin end just pudeli Salitosega ning siis peaks nõud ära nühama.

* enne minu ajaarvamist noh, Irve soovitusel.