Odratolgused kirvestega

Kui ma hakkasin reedel pisut enne kella kuut sõitma, oli minus raudkindel veendumus, et 2,5 tundi on piisav Rohuküla sadamasse jõudmiseks. Kuidagi läks aga nii, et tund aega enne praami väljumist olime me veel Keilas. Säilitasin külma närvi ja kinnitasin Liiliale, et me jõuame vabalt, võiks lausa natukeseks kinni pidada. Samal ajal oli Gregik roolis klaasistunud pilguga pedaale tallamas. Ühesõnaga saabusime sadamasse, lendasime hirmpikast tavasabast mööda, bronni ritta (mis oli tühi) ning jäime pingsalt piletikontrollijale otsa passima. Tegelane vaatas meid pikalt, tuli uuris piletid, rääkis midagi mikrisse ja viimaks lasi meid peale. Täpselt üks auto mahtus meie taha veel kuidagi poolviltu peale. “Näed, saime ju vabalt peale. Ja sina veel muretsesid”, ütlesin Liiliale. Viimane püüdis mulle virutada. Järgnes kaks päeva, mille sisse mahtus natuke lebotamist, puude lõhkumist villidega (10 ruumi väidetavalt), head sööki, veel head sööki ja natuke veel head sööki, sauna kadakavihaga, Hiiumaal ringikolamist ning kast Rocki. Üllatuskülalistena nägime vilksamisi Xeli ja Erikut ka. Tagasitulekul meil bronni polnud, seega ootasime mõne tunni praamisabas ja saime ühena viimastest autodest kella 18.30-se praami peale. Seda aega kasutasin ma otstarbekalt ja lugesin “Kaklusklubi” raamatu läbi. Enne selle teose lugemist on kindlasti soovitatav film ära vaadata, muidu keerab raamat ajud liiga krussi.

Kindlasti tuleb Hiiumaale tagasi minna, ringikolamiskohti on veel palju, pluss tuleks kindlasti päevake-paar Luidja rannal ringi patseerida, võrku taguda ja kesvamärjukest sisse luristada. Iseasi, mis suhe mul päikesega peale Maltat on.