Gribõ

Käisin seenel. Haart hakkas juba siis nuruma metsa viimist, kui tema ja Gregikuga nädala alguses Akbanas lõunal käisime. Eile võtsingi ta hommikul 11 paiku peale ja kimasime mööda Narva maanteed loodusesse. Minu soov oli hankida peetäis kukeseeeni, millest siis teha õhtul seenekastet ja ehk järgmine päev isegi seenepastat. Kuskil Lahemaa kandis tegim esimese peatus, nentisime, et keegi on siin juba käinud, kirusime neid ning sukeldusime sügavamale metsa. Päris palju seeni kohtas seal, teest pisut rohkem eemal. Kukeseeni samas oli ainult kolm. Ilm oli meedivalt soe vähemalt, päike paistis ja metsakohin oli mõnus. Järgmise kohta reklaamiti mulle kui kukeseeneparadiisi, kus nad sul lausa ise ämbrisse ronivad, trummi löödes ning ülistuslaule lauldes. Kohale jõudes ei paistnud ühtegi. Õnneks piisavalt kaua metsa vahel ringi tuustides midagi ikka sai, kuigi ilma trummideta. Õhtul pannile vähemalt jätkus, koostööna teiste seentega. Ülejäänud varanduse jätsin kõik Haartile, kes lubas kõik kangelaslikult ära kupatada-marineerida ning siis purgis minule toimetada.

Linna jõudes, rullis Abivalmis Aweron end veel Kraata juurde, kellel oli põrandaküttega mure, mis keeldus soojaks minemast. Paar mõõtmist hiljem, tuvastasin et kaabli endaga on kõik korras, andur on vist betooni sisse kinni valatud ning nende korteri elektrisüsteem on üks maailmaimedest. Kiirelt käisime K-Rautas, uue regulaatori järgi. Lükkasin selle vana asemel seina, oodates siis põnevusega, millal põrand soojaks läheb. Ei läinud. Kuna kõik tundus samas korras olevat, jäeti küte ööseks sisse ning täna hommikul oli põrand viimaks soe. Success! Tekib küll küsimus, et mitu tonni betooni sinna põrandale valatud on, et see nii kaua võttis.