Veebruari elevused

Juuniori kooli üritus oli esialgu natuke palju vähem elevust tekitavam, kui ma eeldasin. Räägiti suures plaanis sama juttu, mis avatud uste päeval. Lõppeks öeldi, et kooli saab sisse tavalise loosiratta abil. 84 avaldust 34-le kohale, millest osa on juba täidetud. Võttis ikka kukalt kratsima küll. Nüüd tuleb siis lihtsalt oodata, kas Fortuuna naeratab või mitte. Täiega ootusärevus. Samas saime täna kirja, kus öeldi, et ürituse ajal lapsi jälginud spetsialistpersoonid nägid, et Miniron ei teinud kõike kaasa ja soovivad meiega reedel kohtuda, arutamaks, kas ja mis saab kool üldse pakkuda meile. Ootusärevus intensiivistub.

Nädalavahetusel käisime Gregikuga ka potentsiaalset sünnakohta vaatamas, mis oli igati tore kui välja arvata fakt, et magamiskohti pole väga palju (mille vastu saab öelda, et tulge telkidega, suvi ju!) ja fakt, et ma ei ole ikka veel lubatud hindu saanud. Hiljem mängisime Sherklock Holmes jutumängu, mis oli natuke nagu interaktiivne raamat. Mitte halb kusjuures, korra mängides. Miinuspoolena, et kui kõik juhtumid ära lahendada, siis taasmängimise väärtust väga pole. Igal juhul antud juhtumiga saime kenasti hakkama, mis oli tore. Nägin ka ära pisikese Grete, kellega tegime hullult kohe selfisid koos. Kuidagi suutis Haart ka temale omasel moel meie selgekt teha, et me Gregikuga peame temaga reedel minema linna peale sünnipäeva puhul shnipsutama. Jääb üle vaid loota, et ta seekord mingite suvaliste slaavlastega ei hakka mahasülitamise teemal jörisema.

Tööl oli täna mu esimene deploy, kus möllasin erinevates süsteemides erinevate tööriistadega, nii et kõrvust tõusis auru, paar korda sain napilt südari aga õppisin juurde sitaks palju. Seega on olemine pisut norgus, mistõttu skipin vast jõusaali ja lähen kultuurselt Tartu peale midagi hoopis nosima, väike näpp kultuurselt püsti, rahustades hiljem südametunnistust hotellitoas mõnekümne kätekõverdusega vms. Mul on ka Riyria Kroonikate viimane osa suht otsakorral ja sellises kohas, et hommikune rong oleks võinud vabalt ka kauem sõita, sest raamat on selles lõppjärgus, kus kõik otsad jooksevad kokku ja peategelased ei saa veel ise midagi aru ja üleüldse!