Bofferdades

Teine löömine oli koduõuel. Vaikselt hakkab meelde tulema, mis tegema peab, et saaks ise vähem pihta ning vastane rohkem. Eriti just siis, kui kilp on ka käes. Chloe saabus ka täna kohale, keda polnud ammuilma näinud, mis oli hästi vahva. Mõnes mõttes oli kolmekesi kurb, kuna üks pidi osa aja jõllama aga mõnes mõttes ka tore, sest sai kordamööda  hinge tõmmata ja muliseda. Sain ka mingi mõnusa litri otse käekaitsme vahele parema käe randmesse, nii et käsi on hellalt paistes praegu, aga see käib asja juurde. Nosin lohutuseks aprikoosikonservi, samal ajal külmkompressi peal hoides ning vasakut kannikat triikides, mis ka kuidagi venitatud sai. Eeldatavasti siis, kui proovisin (tulutult) mitte koerajunni sisse lirtsatada vasaku jalaga. Järgmine kord peab küll tooma pööningut paar ehituslampi välja, et kiirenev hämardumine pidu lühemaks ei teeks. Ja lisaks peab ajusid ragistama, mis saab siis kui maapind on tatiselt libejäine. Kahjuks kohe esimese hooga ei meenu endam mingit kohta, kus saaks siseruumides uljalt kummimõõgaga vehkida.