Sälen 2018

Pisut hirmus oli asuda suusamäe poole teele, kui ilmateade lubas eeloleval nädalal 10+ soojakraadi. Juuniorid olid vähemalt suurest laevast täiesti sillas. “See on minu lemmik!” deklareeris vanem end kajuti ülemisel voodil sisse seades. Sälenisse sõit oli väga mõnus, 2+1 teed olid korralikud, ilm oli ilus. Lubatud lund küll ei paistnud esialgu mitte kuskil. Majad enamuses olid kas punased, tumepunased või punakaspruunid väga väheste eranditega. Arutasime, et kui peaks Rootsi kolima värviks, oma maja neoonsiniseks või midagi sellist. Naabrid siis vangutaks pead ja räägiks “Muidu täitsa tore pere, Eestist. Aga natuke puudega…”.

Sälenist. Pühapäeva õhtul kohale saabunud, tervitas meid vaikus. Mitte kedagi polnud. Ei mäel, ei majakestes, ei linna vahel liigeldes. Puhas hämming. Lund oli vähemalt kõvasti, offroadi minnes vajus pallideni sisse, ilma naljata. Võetud elamine oli mõnusalt lahmakas, nelja magamistoa ja mitte ühe, vaid kahe pelleriga. Double the pooping! Litsusime end neljakesi ühte voodisse, sest vanem juunior nõudis ka kaissu, mistõttu esimese öö magasin hammastega voodiäärest kinni hoides, et mitte maha veereda. Edaspidi läks kuidagi kergemaks või läksin mina õhemaks, ei teagi. Mäed olid vaatamata sulamishirmule väga mõnusad. Temperatuuri poolelt, rullisin end nõlvadelt alla T-särgi ja tuulejopega, kuna oli lihtsalt nii soe. Inimesi praktiliselt polnud, mistõttu olin nädala jooksul null korda lifti järjekorras. Üks õhtupoolik tegin kolm tiiru mäe peal ilma ühtegi inimest kohtamata. Nõlvasid oli nelja keskuse vahel niipalju, et ei suutnud isegi pooli neid läbi sõita, järgmiseks aastaks kõvasti veel tegemist. Minironi panime grupiga suusakooli, kes viie päeva möödudes tuli siniselt mäelt alla nagu boss. Tema jaoks oli ka eriti põnev mingi pikk, lauge metsavaherada, mis oli täis ehitatud häälitsevaid trolle ja nende majakesi. Seda rada ta  olekski jäänud sõitma, kui oleks ainult lubatud/jaksanud. Kolmandal päeval sai suusakoolist täiesti päris medali ka. Seda ta kannab siiamaani ja näitab uhkelt KÕIGILE, keda kohtab. Minu mäeoskus meenus ka suht kiiresti, kuigi olen rohkem selline sinisenõlva lembeline, vahele sekka ehk paar punast, et saaks rahulikult oleskleda. Lastega koos müttamine pluss suuskamine muidugi võttis korralikult läbi. Iga õhtu jaksasin peenelt Ürdimeistrit või õlunaadi trimbates ainult paar lauamängu kaasa teha, peale seda kippus pilt eest vajuma.

 

Asjadest Sälenis. Tõeliste ida-eurooplastena olime kaas krabanud ka terve hunniku toidumoona, mis osutus täiesti valeks otsuseks. Kõik toit Rootsi poes on sama odav või isegi odavam kui eestis. Valik on ainult suurem ja maitseb parem. Suvaline ketiburger, mis tagasiteel ära kahmasin, maitses ka imehea. Pisut kurb on ikka Eestis elada, Skandinaavia hindade, aga kohaliku palgatasemega.  Suusad laenutasime ka kohapealt, mis oli äärmiselt mõnus, sai saapaid vahetada erinevate suuruste vastu ning ürituse lõpus viisid need lihtsalt mäe all olevasse laenutusse tagasi. Ei mingit jebimist transa ja tagastamisega.

Kokkuvõttes oli tegemist üliägeda reisiga, järgmine aasta kindlasti uuesti. Seekord siis mõni nädal varem, et lumi oleks vähem sulakrudisev, samas inimesi juba vähem. Toidukraami hangime kohapeal, kuna mingid kanad ei elanudki kogu reisi kohale üle.

Kultuurist. Sain läbi mitte ühe, ega kaks, vaid lausa neli raamatut kõikide sõitmiste, lapsehoidmiste ja muude tegevuste jooksul. Marko Kloos Frontlines seeria esimesed neli raamatut. Sõdurid, kosmoseleaevad, inimlik lollus ja sinna vahele supiks veel 25 meetrised tulnukad. Mõnus. Nüüd võtsin Nicholas Eames The Band seeria vahele, mille esimene raamat on selline vääga drägunivaibiga lugu. Ja viimaks sain täna kätte Tindome Hilisest Lõikusest inspireeritud raamatu (jah, minu kaasorgunnitud larpist inspireerus terve. faking. raamat.) Kuningate Tagasitulek. Ma täiesti üleheldisin, kui sain seda viimaks täna oma käes hoida.