h1

Itaalia – Sinna ja Tagasi I

August 27, 2010

Proovin seekord teha lühidalt. Päris palju aega on ka mööda läinud, nii et kõik detailid pole nii värsked. Seepärast ei hakka ka päva kaupa jahvatama, vaid proovin kokkuvõtvalt riikide kaupa.

Startisime jällegi kohutavalt vara. Eesti magasin maha, suure osa Lätist ka. Korra ainult tegime metsapeatuse. Mets oli täis kiskjasääski, kes meie kintsudest lihatükke rebisid. Sügasin end veel viis päeva hiljem. Läti ja Leedu liikus oli “omgwtflol!?” nagu ikka. Leedus olid ainult teed paremad.

Poola. ON väga õudne koht. Metsa seal üldse pole, kõik teed viivad läbi asulate, mida on liiga tihedalt. Ja need teed on täis tuubitud rekkaronge. Teede ääres vahivad kogu seda tsirkust seda pealt lehmakarjad ning maisipõllud. Lisaks meeldib poolakatele kohutavalt teeremonte teha. Ja erinevalt eestlastest kaevavad nad üles kõik, mis vähegi annab kümnete kilomeetrite ulatuses. Kohalikud mitte mingit keelt peale oma keele ei räägi. Vene keelt eiravad põhimõtte pärast, kaldun isiklikult arvama. Seepärast maandusimegi esimene öö kuskil linna lähedases metsas, kuna käpingutädi ütles, et kohti pole ja tema ühestki keelest aru ei saa.
“english?”
“nein”
“deutch?”
“njet”
“russkij?”
*pearaputus*
Lisaks sellele on Poola ka rõvedalt suuuur.

Saksamaa. Kohe nagu üle piiri saime, algasid kiirteed. Terve Saksamaa on neid täis. Mõnusad, suured, soovitusliku kiirusega 130km/h. Teeremondi piires 110, vahest harva 70. Pagana auto võttis minu käpa all 182km/h välja. Samal ajal põrutasid minust vasakul audid/mersud mööda nagu postist… Inimesed olid toredad ja lahked, naeratasid peatuspaikades mõnusasti, kiirteed olid tasuta. SÕnaga, Saksamaa meeldis mulle väga. Peatuspaigas anti meile ilusasti oma numbriga plats, koos dokumendiga, mis kirjeldas ära selle asupaiga, meie käsutuses olevad ruutmeetrid, auto parkimiskoha ning selle, mitu korda me tohime peeretada öö jooksul. Viimane oli natuke liialdus ehk, kuid ordung oli igati olemas. Käisime ka kohalikus järves ujumas, peale kerget mõtisklust, mida tähendab rannaliivia üles löödud silt. Räägiti midagi sinivetikatest, kuid karastanud eestlasi see ei kohutanud. Järgmine hommik muidugi päikese käes vaadates oli see järv äärmiselt õudne, kuna see *kihas*. Õnneks jäime ellu.

Lõuna poole kimades hakkasid Alpid end mugavasti teele ette sättima. Piiril ostsime läbipääsu kiirteedele – Austria ja Šveitsi omad. Esimene oli mõistlik, aga mägede pojad müüsid ainult aasta kaupa, mis tähenda,s et maksime end lolliks päeva sõidu eest. Samas väga muud varianti üle mägede saamiseks ka polnud. Käisime ära pisikeses riigis nimega Lichtenstein, mis oli äärmiselt väike ning täis jaapani turiste ning veidrat kunsti. Mägede riiki sisendes võttis meid rajalt maha kohalik piirivalve onu, kes väga proffilt meid üle kuulas ning me dokustaadid ära kontrollis. Jäi äärmiselt meeldiv, samas veider tunne sisse. Õnneks mul ei tulnud pähe rõõmsalt naeratada ja vastata “101 virgins!” küsimusele “Your purpose of visit?”.
Šveits on kohutavalt ilus maa: kõrged mäed, ilusad teed, mägiojad. Samas on ka see päris kallis maa, nagu selgus. Paarutasime sealt läbi, ilma rehve süütamata (üks liiklusmärk hoiatas, et nii võib minna) ning saabusime Itaalia põhjaossa.

Itaalia. Esiteks on seal päris soe. Päike küttis päeva ikka hoolega, me rannapäev lõppes eepiliste päikesepõletustega meil kõigil. Vahemeri on jätkuvalt tulisoolane, kuid lainetus on äärmisel vahva. Genova Akvaarium oli ka väga tore koht, sai uudistada erinevat sorti mereelukaid. Muu seas sai ka raikalu näppida. V.a neid kus oli suur silt “ÄRA NÄPI!”. Seal olid sellised muhedad lapikud kalad, vaikselt õõtsumas, saba hoiatavalt püsti. Haikala on ikka üks inetu hambumisega elukas. Akvaariumi sissepääsu juures olid muidugi valus hord lõunamaalasid, kes erinevate nippidega turistidelt raha välja pinnisid.
“Meil on Keenias täna rahvuspüha, võta see kujuke tasuta, sõber! *mats vastu õlga* Et see õnne tooks, pead midagi ainult vastu andma. Ükstaspuha mida! Üks euro, kaks eurot..”.
Pagan võttis kujukese vastu tänulikult, ütles et tal pole sula ja marssis edasi. Lõunamaalasest sõber pinnis veel temalt kaks korda raha välja, iga korraga aina rohkem ja agressiivsemalt peale käies, kuid me saime Akvaariumisse sääred tehtud. Umbes kella 5 paiku hakkas Genova vanalinna tänavatele tekkima napis rõivais naisterahvaid. Mida pimedamaks, seda rohkem. Lisaks tekkis hämaruses ka igale poole veelgi rohkem lõunamaalasest sõpru, kes sind lihtsalt jõllitasid. Päris kõhe hakkas. Päeval oli rahulikum, eriti mittevanalinnas. Kuumuse eest otsisime varju purskkaevudes. Neil oli ka tore komme, suvalistesse kohtadesse veekraane installeerida, kust väärtuslikku vedelikku sai. Kõik kohad olid täis rollereid.

Advertisements

2 comments

  1. /me on kade. tahab ka itaaliasse:)

    pilte!


  2. kuule, sul oli just eepiline seiklus põhjamaades, kadedus on vastupidine 😀

    aga pilte saab ikka mingi hetk 🙂



Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: