h1

Rattamatk Päev Kolm

August 3, 2010

Päev Kolm algas ilusasti. Korjasime oma kodinad kokku ja vantsisime lähedalasuva Rannametsa vaatetorni juurde. Selle ümbrus oli täis biolooge, kes ohjeldamatult maast muru välja rebisid ja seda äripäevade vahele kuivama toppisid. Torn ise oli päris mastaapne ning tänu sellele oli ka vaade vägev. Tegime ühe perepildi:

Ja vurasime uljalt allamäge minema, pöörates vana-Ikla maanteele. Mööda seda sai mõnusasti lõunapoole veeretud ning päikese käes praetud, kuniks kohtusime me kõigi hea sõbra salajase pesitsuspaigaga.


Möödunud päevade jooksul olime me kõik vähemal või suuremal määral ära kõrbenud, aga see päev oli senini kõige kuumem. Usun, et sealt saigi alguse mu tore maikapäevitus. Sellele vaatamata jõudsime me viimaks Dreimanni kõrtsi juurde, kust lootsime kõhukinnitust saada. Tegelt saime hoopis rämeda tünga, sest kõrts oli muidugi kinni. Vaatamata faktile, et silt uksel ütles “Avatud alates 12” ja me olime seal nihelemas kella nelja paiku. Eks ka kõrtsipidaja tahtis kenal päeval rannas hoopis peesitada, mitte mingeid näljaseid neegreid toita. Mugisime kõik ära ühe müslibatooni ning kärutasime hoopis üle piiri Lätti, kus me Ainažis kõhud täis saime. Merekooli muuseum oli seal mudugi kinni, sest kes on nii peast segi, et tahaks teisipäeval muuseumi külastada?? Mitte keegi, arvavad lätlased ja hoiavad oma muuseume esmaspäeval ja teisipäeval kinni.

Väntasime siis tagasi kodumaa pinnale, möödusime nüüdseks avatud Dreimanni kõrtsist ning maandusime Krapi RMK telklas. Koht ise oli ilus, kuid rahvast oli natuke liiga palju. Lisaks sõitsid seal mingid ahvid öö otsa ATVga ringi ning kuulasid tümmi. Õnneks too hetk ma ei teanud sellest midagi. Seevastu oli Suure Õllefopaa aeg käes. Vedasin mina rahulikult asju puulaua pealt kuhugile, kui sinna asetatud pindine õllepurk otsustas lavalt lahkuda. Kukkus rõõmsalt uperpallitades vastu minu ratta pedaali, sai sealt peene augu ning siis olid kõik kohad õlut täis. Õlut oli õhus, minu peal ning enamuses Gregiku rattal. Ma pole kunagi varem näinud, et õlu suudab end purgist kahe meetri kõrgusele lennutada. Igal juhul meenutati seda väikest intsidenti mulle peenelt terve ülejäänud reisi jooksul. Fakt, et ma sama õhtu ka seljankat allesjäänud õlle sisse pillasin (ei ma ei tea, kuidas!), et aidanud muidugi kaasa…


“Mina olen liblikas, aga isegi mina ei käituks õllega nii!”

Õnneks sai ujumas käidud, natuke mere hullatud ning end puhtaks küüritud. Hakkas selguma tõsiasi, et ilma pesemisvõimaluseta ööbimispeatus ei kanna väga.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: