Post-orgunn

Sain jälle ühe LARPiga maha. Mu kõige suurem hirm, et mängijatel hakkab kiirelt kole igav, ei ostunud tõeks. Vastupidi, süvenev paranoia toitis terve öö jooksul. Ilmselgelt oleks võinud igast asju paremini teha, aga eks õpime, kuniks elame. Niigi sai seda mängu ainult kahekesi tehtud, ilma NPCde abita ja puha. Eile oli küll natuke selline tunne, et miks ma end omati nii piinan, kuid muljeid lugedes hakkas palju parem. See on ikka tõsi, et aktiivne mängumuljetamine annab mängutegijatele rohkem tegutsemisindu, kui miski muu.

Lugesin ka kiirelt Lohewikist üle, mitu mängu ma kokku teinud olen:
Suguvõsa Kokkutulek – 1 mäng
Erieni seeria – 7 mängu
Troonide Mäng – 2 mängu
Hiline Lõikus – 3 mängu

Seega 10 eesti rollimängumaailmas tegutsenud aasta jooksul olen osalenud kokku 13 mängu tegemises. 1,3 mängu aastas keskmiselt. Ja see aasta on juba ka ots lahti tehtud. Nüüd võib jalad seinale visata.

Hommikune..

…LARPIkorraldamiseärevuspaanika on ikka mõnus!

Kaduv tee

Täna teel Saaremaale sai tee otsa. Lihtsalt lõppes peale ühte metsatukka. Oli ainult valge lumeväli ja teepostid püsti.

Eile nägin ma Eestimaad

Eelmine neljapäev olin Tartus. Reedel olin Valgas. Täna oli Pärnus. Homme olen Saaremaal. Ülehomme olen Virumaal. Oujee.

Trololooo

Viimasel ajal olen hullult ringi sibanud ja igast asju teinud. Laupäeval käisin näiteks pärapees filmivõtetega tegelemas. Sõitsin protsessi käigus ka mõnusasti oma Honda teeperve kinni. Mental note: kui peatud kõrvaltee ääres rebaste uurimiseks, siis pole mõtet teeäärde sõita. Õnneks sõitis mööda kamp onusid, kes aitasid mu 20 kraadisesse kaldesse vajunud auto välja lükata.

Esmaspäeval oli drägun, mis oli kuidagi üllatavalt voolav ja tegus, jäi hea tunne sisse. Gnoomide mängimine on kurgule ainult kole väsitav.

Eile käisime Minironi uudistamas viimase ultrahel sessiooni ajal. Minu nägu olevat, aga minuarust on tal Preili nina. Üldiselt oli ta koguaeg näoga “fuck yea.. me boss”. Lisaks oli eile “Jaagup appreciation day” , mille käigus käisime tal külas ja toitsime teda ahjulõhega majoneesikastmes.

Käivitub, ei käivitu loto

Täna hommikul Põhja-Lätis LANi järgselt autosid käivitades läksid Honda, Mazda ja Suzuki kenasti käima, Ford ainult turtsus paar korda laisalt. Eelmine päev püüdsime samamoodi tulutult ühte Dodge kasvõi uksi avama veenda. Riisirakettide pauer!

Lisaks nägin oma eelmist põrisejat, Rohelist Konnapoega Tartu vahel ringi vuramas. Ikka veereb ringi *heldimus*…

Lugemist

Viimasel ajal olen kõvasti (häid) Warhammer40k taustaga raamatuid lugenud. Järgnevalt väike ülevaade:

“Space Wolf” – Kaks kogumikku, mõlemas 3 lugu. Räägib sellest, kuidas üks väidetavalt kõige tuntum Kosmosehunt, Ragnar Blackmane, oma kuulsuse sai. Kirjeldatakse muu hulgas väga hästi, kuidas geneetilisi supersõdureid treenitakse/tehakse tavalistest inimestest, kes oma vaprusega silma jäävad.

“Titanicus” – Lugu kõige suurematest maismaa sõjamasinatest, mis üldse Warhammer40k maailmas on. Titaanid on kümneid meetreid kõrged metallmonstrumid, mille südameks on tuumareaktor ja juhtpersoon on tema sisse ühendatud otse läbi oma närvisüsteemi, tundes igat sammu, lasku, reaktori vibratsiooni, vaenlase tabamust nagu see oleks tema enda keha. Kõige “pisem” Warhound klassi titaan näiteks.

“Hammer of the Emperor” – Üks raamat, kolm lugu Imperial Guard üksustest võitlustes erinevate vaenlastega. Väga hea lugemine, andes aimu, mida täitsa tavaline Peeter oma tavalise püssiga tunneb, kakeldes erinevate Kaose jõudude ja supersõdurite ja tulnukatega.

“Gaunts Ghosts: The Founding” – Kaks kogumikku, 6 lugu. Imperaatorlik Komissar ja temale alluv rügement, kelle koduplaneet lasti Kaose vägede poolt sodiks samal päeval, mil rügemendi loomine lõpuni viidi. Seepärst kutsuvad nad end Kummitusteks, kuna pole enam kodu, kuhu tagasi minna. Väga head kirjeldused Imperial Guardi sisemistest võimuvõitlustest ja poliitikast.