Arvutite kokkupanekuga on ikkagi nagu rattasõiduga: kui sa seda korra teinud oled, siis ei lähe see kunagi meelest. Tõime eelmine nädal Jaagupsiga poest kastitäie juppe ja asusime meisterdama. Panin kõigepealt ühe masina kokku, mis ka (natuke) üllatavalt kohe töötas, arvestades kõiki uusi vidinaid. Siis panin ka käppelt teise kokku, mis samamoodi töötas. Ilmselgelt olen sündinud kaablikutt. SSD kaablite ühendamine minu korpuses oli ainult rõve porr, kuna need hästi ei tahtnud ära mahtuda. Win 7 tuleb nüüd 9 sekundiga üles, nagu boss.
Eile käisime ka mööda lumevälju rullimas airsofti trennis. Koosseis oli vähene aga nalja sai palju. Vähem naljakas oli seik, kus ma kohe alguses maja ukse poole hakkasin jooksma ning lume all kaevuluugi leidsin. Käisin väga filmilikult käna, veeredes mäest alla. Vingerdasin end siis jalule, toppisin salve uuesti alla ja liipasin kiirelt edasi majja, olles nüüd tõetruult lumega maskeerunud. Majas nottisin vastastiimi liikme ja siis jõudis alles valu kohale. Kõik see toimus 15 sekundi jooksul. Kodus selgus et olin põlve natuke ära äestanud ja põrkasin sujuvalt ühel jalal ringi terve õhtu. Õnneks täna on juba kõik okei. Põlvekaitsmete ostmise motivatsioon kerkis kõvasti. Kuigi tunne oli terve eilse õhtu nii ebameeldiv, et ei taha mõeldagi mis vaene Karmus peale me sünnipäeva pidi läbi elama.
