Raport 1/2012

Peale firma mõnusat jõulupidu (kella kolmeni hommikul lõpuga Levikas) sain kingiks vägeva kopsuhaiguse, nii et olin põhimõtteliselt terve nädala siruli. Hüppasin veel peo ajal mööda vanalinna ringi kooserdades töökaaslase ees, et sall ja kindad on ikka tore nänänä. Ja siis niiviisi… Isegi uusaasta ööl olin meeldivalt kaine persoon, kuna kurk kippus kähedaks tagasi isegi ühe Salitose peale.

Jõuludeks sain ka hiiglasliku uue LCD monitori muude asjade seas. Selline tunne on , nagu oleks endise pisikese pilu asemel nüüd maailma läbi suure klaasakna vaatamas. Mõnus.

Kodus juhtus ka pisike tõrge WC potiga. Nimelt otsustas raibe korralikult ära ummistuda. Peale mitmetunnist kontakti torusiili ekvivalendiga ei olnud paranemist märgata. Käärisin siis käised üles, haarasin kummikindad ja jupi elektrikaablit ning sukeldusin küünarnukkideni… supi sisse. Kangelaslikud jõupingutused olid mõistagi tulemusrikkad, mille üle mu põis väga rõõmustas. Supi torusiiliga rikastatud kooslus samas imbus kinnaste vahele je tekitas ühele käele toreda keemilise põletuse. Lisaks koorub sealt nüüd nahka nagu ussil. Pekk, kuidas kätekreem on ikka tore leiutis. Aga junnida on ju vaja, kuigi iga kord pellerisse minnes on kuidagi õudne tunne.