Grillides koeraga

Käisime eile metsas grillimas. Oli natuke jahedam, kui täna airsoftimas, lõkkele vaatamata, kuid siiski väga mõnus üritus. Toit oli klassikaliselt kõhule väga hea (loe: söerikas, kuid maitsev), sooja sai puude tegemisega teha, taevas sirasid tähed. Oli väga meeldiv üritus ühesõnaga. Kohtusime seal ka ühe noore ja esialgu argliku noore saksa lambakoeraga. Andsin talle vorsti ja saime sõpradeks suht kähku. Mida aeg, edasi seda enam hakkas tekkima tunne, et me neljajalgne semu on kuskilt plehku pannud. Kompasime ta kaela läbi, kuid infokapslit ei leidnud. Kessu vapralt ei jätnud jonni ja siiski leidis lipiku telefoninumbritega. Tegin kiire kõne, mille käigus selgus, et perenaine tõepoolest kimab mööda metsi ringi ja otsib oma hundikoera taga. 10 minuti pärast andsime koera üle ja karma sai rämedalt boonuspunkte.

Akumulaator

Juba suvel, kui mu riisirakett heast peast käima ei viitsinud minna (kõige muhedam juhtum oli rattamatka alguses kohe) olin arvamusel, et midagi on viltu. Kaks päeva tagasi tegi väike külm jälle akuga üks-null, sestap otsustasin viimaks selle välja vahetada. Oleks ju jube piinlik, kui Miniron viimaks jalgu sirutama tahab tulla ning ma peale mitut ringi “aaaaa!” karjudes ma viimaks autoni jõuan, avastamaks ainult, et see ei käivitu. Helistasin siis täna teenindusse, rääkisin pikalt-laialt, et ikka on häda ja akuga on ikka halvasti. Noogutati kaastundlikult ja sain tänaseks aja isegi. Läksin kohale, rääkisin uuesti, et akuga on ikka jama ja vaadaku nad hoolega. Noogutati kaastundlikult, lubati hoolega vaadata. Vajusin siis trenni ära (mille järgselt on praegu börrrälrkrökäöaa mõnus olla), kus sain kõne. Teisel pool oli kaastundliku häälega uus onu, kes ütles et mu aku on ikka täitsa läbi, auto ei lähe käimagi, kas nad peaks ehk hoolega vaatama või välja vahetama…?

Makaronid Läänes

Võtsime eile sõpradega paar õlut ja vaatasime “The Good, the Bad and the Ugly” veelkord üle. Vaatamata kõikidele veidrustele on tegemist ikkagi ühe ütlemata hea linateosega.

Ja täna õhtul tartumaile!

Põlvega korpusesse

Arvutite kokkupanekuga on ikkagi nagu rattasõiduga: kui sa seda korra teinud oled, siis ei lähe see kunagi meelest. Tõime eelmine nädal Jaagupsiga poest kastitäie juppe ja asusime meisterdama. Panin kõigepealt ühe masina kokku, mis ka (natuke) üllatavalt kohe töötas, arvestades kõiki uusi vidinaid. Siis panin ka käppelt teise kokku, mis samamoodi töötas. Ilmselgelt olen sündinud kaablikutt. SSD kaablite ühendamine minu korpuses oli ainult rõve porr, kuna need hästi ei tahtnud ära mahtuda. Win 7 tuleb nüüd 9 sekundiga üles, nagu boss.

Eile käisime ka mööda lumevälju rullimas airsofti trennis. Koosseis oli vähene aga nalja sai palju. Vähem naljakas oli seik, kus ma kohe alguses maja ukse poole hakkasin jooksma ning lume all kaevuluugi leidsin. Käisin väga filmilikult käna, veeredes mäest alla. Vingerdasin end siis jalule, toppisin salve uuesti alla ja liipasin kiirelt edasi majja, olles nüüd tõetruult lumega maskeerunud. Majas nottisin vastastiimi liikme ja siis jõudis alles valu kohale. Kõik see toimus 15 sekundi jooksul. Kodus selgus et olin põlve natuke ära äestanud ja põrkasin sujuvalt ühel jalal ringi terve õhtu. Õnneks täna on juba kõik okei. Põlvekaitsmete ostmise motivatsioon kerkis kõvasti. Kuigi tunne oli terve eilse õhtu nii ebameeldiv, et ei taha mõeldagi mis vaene Karmus peale me sünnipäeva pidi läbi elama.

ffs

Huvitav, mis toimub selle värdjaskoprast inimlooma peas, kes liftis suitsetab?

Narr

Sain nüüd ka “Tawny Man” seeria läbi. Jube hea lugemine, kuni lõpuni. Lõpp oli täielik pettumus ja tüng. Täiesti arusaamatu, kuidas nii mõnuga üleskrutitud seeria nii jaburalt ja igavalt lõppeda saab. Jõuludeks saadud “The Rain Wild Chronicles” kaks raamatut on nüüd järjekorras. Peale seda tuleb ringi vaadata, mis järgmiseks ette võtta.

Raport 1/2012

Peale firma mõnusat jõulupidu (kella kolmeni hommikul lõpuga Levikas) sain kingiks vägeva kopsuhaiguse, nii et olin põhimõtteliselt terve nädala siruli. Hüppasin veel peo ajal mööda vanalinna ringi kooserdades töökaaslase ees, et sall ja kindad on ikka tore nänänä. Ja siis niiviisi… Isegi uusaasta ööl olin meeldivalt kaine persoon, kuna kurk kippus kähedaks tagasi isegi ühe Salitose peale.

Jõuludeks sain ka hiiglasliku uue LCD monitori muude asjade seas. Selline tunne on , nagu oleks endise pisikese pilu asemel nüüd maailma läbi suure klaasakna vaatamas. Mõnus.

Kodus juhtus ka pisike tõrge WC potiga. Nimelt otsustas raibe korralikult ära ummistuda. Peale mitmetunnist kontakti torusiili ekvivalendiga ei olnud paranemist märgata. Käärisin siis käised üles, haarasin kummikindad ja jupi elektrikaablit ning sukeldusin küünarnukkideni… supi sisse. Kangelaslikud jõupingutused olid mõistagi tulemusrikkad, mille üle mu põis väga rõõmustas. Supi torusiiliga rikastatud kooslus samas imbus kinnaste vahele je tekitas ühele käele toreda keemilise põletuse. Lisaks koorub sealt nüüd nahka nagu ussil. Pekk, kuidas kätekreem on ikka tore leiutis. Aga junnida on ju vaja, kuigi iga kord pellerisse minnes on kuidagi õudne tunne.