Itaalia – Sinna ja Tagasi II

Hotell kusjuures oli meil väga mõnus. Neli tärni ja puha. Välja arvatud fakt, et konditsioneer oli nii külmaks keeratud, põhjustades mul igal hommikul lõunalauas turtshoo. Kui kui mina turtsun, siis ma teen seda põhjalikult. Lisaks kippus hommikusöök kuidaig korduma pikapeale. Igal juhul käisime Genova põhjalikult läbi, saime rongis sõites trahvi (misasi on valideerimine, piletikontrollionu?) ning siis selgus tore fakt, et me olime 3 öö asemel hotelli 2 hoopis kinni pannud. Õnneks saime luftitada krediitkaardiga ja ikka kenasti ka viimase öö ära magada. Pelae seda vurasime läbi Itaalia kiirteid (mis olid jätkuvalt maksustatud iga jupi tagant), kenasti Veneetsiasse. Ööbisime mingis kämpingus ning hommikul ootasime jupp aega bussi kõrvetava päikese käes. Tundub, et bussid seal seisma ei jää, kui sa just ise hullunult kätega vehkima ei hakka mõne lähenedes. Tee peal Veneetsiasse külastasime ka Milanot, kus käisime vaatamas toda kirikut, mida 600 aastat ehitati. Selle uksel otsiti Pagan sõjaväeonkli poolt läbi. Päringule, mida siis otsiti, öeldi “pommi”…
Veneetsia on täitsa tore koht. Vesi on küll veidrat värvi ja haiseb bensiini järgi, kuid kui sisse ei kuku, on kõik okei. Linn oli selline ägedalt vana ja täis kanaleid, pisikesi sildu ning tänavaid, mis olid nii kitsad, et kahekesi kõrvuti ei saanud käia. Samuti oli see täis paate, meeletutest kogustes maskimüüjaid ning gondleid. Patseerisime seal terve päeva ringi. Üldiselt võib öelda et Veneetsia oli isegi toredam, kui Genova. Sealt startisime edasi Österreichi.

Austrias olime ühe öö, kellegi tagaaias. Kohalik pidas oma maja tagahoovis minikämpingukohta nimelt, seal oli ka mõnus mägioja, mis sõna otseses mõttes kihas forellidest. Käisime seal mõnusasti ujumas ka, kui väga paigal olid siis väiksemad kalad tulid ülbelt ligi ja nosisid su nahalt hapnikumulle. Järgmine päev põrutasime Viini, kus vaatasime kohaliku loomaaia üle ning ööbisime Tšehhis.
Too öö ma väga palju magada ei saanud, sest kohalikud ahvid lõugasid ja laaberdasid öö otsa. Vahva oli ka see, et sissepääsu juures oli suur silt “Hoidke oma kraami, varastatakse!”. Hommikusöögi saime kuskilt teeäärselt hotellist, mis oli küll kinni, kuid kohalik proua kostitas meid ikkagi täiesti jumaliku munapudruga. Koht ise oli täis kulda ja karda ja kullatud kroonlühtreid. Ja siis olime seal meie, ainukesena mugimas. Üldiselt jäi mulje, nagu seal ei elaski kedagi muud. Või siis oli tegemist vampiiride peatuspaigaga ja kõik asunikud põõnasid parasjagu. Mis järele mõeldes praegu, tundub kuidagi loogiline, sest autosid ju maja ees oli…
Rallisime läbi toreda Poola veel tagasi, otsustades et teeme korraliku spurdi tagasi otse kodumaale, kuna oma voodi kutse on ikka toredam. Maanudusime järgmine päev mingi kell 6 hommikul kogu oma kolaga tuppa ning reis oligi selleks korraks läbi. Oma voodi on ikka üks mõnus koht, kus viibida.