Ma pole vist aastaid nii räigelt haige olnud kui viimasel nädalal. Kaks päeva elasin puhtalt paratsetamooli peal: palavik viskas 39 juurde, tabletike sisse, elu oli ilus, hämar ja täis roosasid krokodille kes laulsid Katre häälega “Unele suigutan sind…”. Päris õudne oli. Hiljem, kui palavik juba taandus ja krokud hakkasid läbipaistvamaks muutuma, oli juba parem. Jõulud läksid igal juhul täiega tõve nahka, uusaasta läheb ka, kuna sama haigus hakkas ka Preilile külge. Võimsad pühad ikka. Seevastu positiivse poole pealt ma planeerisin endale jaanuari juba praktiliselt iga nädalalõpp midagi (soola ja leib, larp, sünnipäev). Ja lisaks sain ma jõuludeks eriti seksikad uued trennikindad. Vanade kinnastega on nimelt see häda, et nad on vanad, katki ning lõhnavad nii, nagu keegi oleks neid kassiuriinis leotanud. Mis paneb siinkohal mõtlema, kas mu higi lõhnab nagu … roos? Igal juhul ootan kasvava rahutusega aega, mil saan neid kindaid praktikas kasutada. Mis saab olema tore, kuna haigusnädala jooksul kaotasin ma kaalust woopin 5 kilogrammi, mille tagajärjel ma olen kerge kui lind praegu, teen pumpse ühe käega ning trepist liuglen lehena alla.
Nohikuporno pealt olen ära vaadanud “The Big Band Theory” nimelise seriaali esimese hooaja. Väga humooriline. Lisaks nad söövad seal kohutavates kogustes. Igas osas. Mitu korda. Seega on peale vaatamist minu jälitamine väga lihtne, ilanire järgi.
PS. Õudsalt kurb on, et ma Irvet ja Gregikut ja muud Põhja gängi ei näe täna.
)
