Peale seda kui sa oled terve nädalavahetuse pakkinud ja veel pakkinud ja autosse vedanud asju ja sõitnud, sõitnud, sõitnud ning siis kell neli pühapäeva öösel (esmaspäeva hommikul?) magama saanud, on selline tunne küll, et enam ei koli kuhugi. Iialgi. Kuigi samas, alati on võimalus palgata kolimisauto ja 10 neegrit, kes su asjadega mööda treppe üles-alla jooksevad, samal ajal kui sa kokteili kõrval luristad.
Kui nüüd pikemalt rääkida, siis reedene vana korteri kokkupakkimine ja kraami uude kohta üle viimine oli suht valutu. Kuni selle hetkeni, mil me olime pool üks öösel Tallinnas ukse taga, mis ei avanenud. Selgus, et mustaka korteri omanikud olid kohal käinud ja kogemata kinni keeranud luku, mille võtit mul polnud. Ma polnud just siis kõige õnnelikum apelsin siinse ilma peal. ütleme nii. Põõnasime Preili vanemate pool ning hommikul alustasime pakkimisega. Õhtul saabudes veeresime Irve poole, kus tähistasime tema mullatoidule lähemale nihkumist. Sain nalja, jäägermeistrit, tantsu (vähevõitu isiklikult), doktor pipart ja lauamänge. Polnud paha üritus ühesõnaga.
Järgmine päev selgus, et me moosimine oli tulemusi kandnud ning Heru (kes on kunn!) nõustus meile abiautojuhiks/pakkijaks/tassijaks tulema. Nagu enne mainitud, magama saime kell 4 öösel, kuid enne seda tegime ära TLN-TRT-TLN otsa, laadides igas otsas hullumeelsetes kogustes kola peale ja maha. Isiklik lemmik oli üks Kapp, mis oli neetult raske, suur ja kas ma juba mainisin raske. Higistasime seda Heruga trepist üles nagu kaks kääbikut liiga suurt singirulli (maha jätta ei saa aga jõud käib ainult napilt üle) vedades. Praeguseks hetkeks on 90%+ asjadest kuhugi ära topitud ning elupaik näeb juba elatav välja. Saaks veel interneti sisse oleks, elu nigu hernes. 100 mega alla 20 üles, n00bz!
Muudel teemadel, olen külastanud ka kohalikku spordiklubi, üritades trenniharjumust jälle sisse viia. So far, so good. Isegi Pagan õnnestus kaasa meelitada. Tartu on cool…
.
.
.
Sõna otses mõttes, krdi jahe ilm on.
Heru on ikka kunn!
Ja Gregik on tore.
