18

Esimesed ainepunnid juba käes. Väljendusõpetuse arvestuskõne läks nii hästi, et ma jäin ka ise rahule. Teemaga muidugi natuke vedas. Kahjuks jääb mu mõttes ettevalmistatud kõne “Inimkonna ellujäämise šhansid peale apokalüptilisi sündmusi” kunagi tulevikku paremaid aegu ootama. Igal juhul kahe nädala pärast on kooliga selleks õppeaastaks kõik. Loodame parimat.

Tallinnas on nüüd ka Guitar Hero viimane väljalase. Trummid, kidrad, mikker. Täisvärk ühesõnaga. Käisime kambaga bändi ka tegemas teisipäeval. “Medium”-iga trummid on ikka hullumeelsed natuke, aga Tartus kõik need korrad, mis harjutada olen saanud, andsid kenasti tunda. Põristasin agaralt. Laulsin ka, mis oli päris piinlik. Olen kindel, et kõik on natuke aega peale seda natuke rumalamad, ajukahjustuse tõttu. Aga noh, tegelt laulsid kõik. Välja arvatud üks persoon. Korn’i lugu on muidugi natuke hullumeelne, pean veel lõpetuseks mainima.

PS. Kui kellegil on mu õeraasule mingit tööd pakkuda, oleks me mõlemad tänulikud. Ta on pisike, blond ja nunnu aga nutikas ja agar.

Metsas koormaeesel higistab

Kõrvemaa lagendik. Vene armeelt kingiks saanud pommiaugud torkavad siin ja seal silma. Sina otsustad rahulikult paari oma sõbraga matkarajal väikese jalutuskäigu teha. Suhteliselt soe ilm on juba, kuid õnneks on sul seljas ainult kerged riided ning kõik asjad jätsid autosse. Tõusud on päris rängad, küll on tore, et sa siit mitte midagi üles või alla ei pea tarima. Ja äkki tuleb sulle vastu mingi tüüp, kelle küljest ripub hunnikus asju ning pea peal kannab ta kollast kummipaati. Kummipaati, keset kanarbikuga kaetud lagendikku!

Jah, see kummipaadiga tegelane olin mina. Ja see polnud veel midagi. Laupäeva õhtul tarisime me parklast 3+ km kaugusele metsa ka veel meeletutes hulkades toidu- ja joogikraami. Otseloomulikult me ei mõelnud ning nii nägigi Ilmar meid metsavahelt tulemas hunnik asju seljas, igal ühel veel paar pilgeni Rimi kilekotti käes. Õhtupoole saabusid Gregik ja Co, kes kogu selle reisi Aegviidu lähedale rattaga ette võtsid. Meil oli juba selleks ajaks vähemalt kolm õlut sees ning me tegime viimase tiiru asjade järgi rattaga. Jah, meil oli niipalju kraami, et me ei jõudnud seda isegi kõike kolmekesi ära tulla. Samas- seitsme inimese söögid-joogid. Igal juhul rattasõit on nagu… rattasõit. Rullusin rõõmsalt mööda Kõrvemaa mägesid üles ja alla, järgmine päev oli küll natuke veider istuda. Grillisime hilisööni, laaberdasime peaaegu hommikuni (kuskil läks heledamaks) ning ka järvel tegime kummipaadiga tiiru. Pühapäeva hommikupoolik möödus vaikselt päikese käes toibudes, milleks ilmataat meile lahkelt mõnusa ilma orgunnis. Jällegi üks väga kordaläinud nädalavahetus.

Täna käisin ka väikese pausi järel doonoris. Sain tasuks sokid, pulss on puhkeasendis juba alla 60 löögi, mis näitab et trennist on ikka kasu ning mu veri on nii äge, et seda lubati lastele anda.

PS. Liisi on awesome.
PPS. Ma mäletan, et öösel seal lõkke ääres kilgates ma pidin midagi ägedat blogima, kuid nüüd ei ole meeles üldse. Päris piinlik.

1.5 kuud

Üks asi, millest tahtsin juba eelmine nädal kirjutada. Nimelt oli reedeses väljendusõpetuse loengus näha, kuidas mõned inimesed on esinemisega edasi arenenud. Ja kohe kõvasti. Tabasin enda lausa mõttelt, kui ma peaksin piisavalt peast põrunud olema, et kellegile midagi õpetada, siis on see just selline asi, mille lõpus on kohe silmaga ja kaugele näeha, kuidas inimene on sinu poolt õpetatut omandanud ning sellest kuidagi paremaks läinud. Mingid tehnilised asjad suudab igaüks pähe tuupida ja selle vajadusel paberile panema, kuid mõnda asja ei saa lihtsalt tuimalt ajusse ajada ning siis unustada. Mõne puhul tuleb ise areneda.

Uus raudratsu on äge. Nii äge lausa, et kõik ümbruskonna linnud järjest selle peale rõõmsalt pasandavad. Nüüd küürin iga hommiku vandudes seda sodi autolt maha, sest vana masina puhul ei viitsinud väga ning üks hetk hakkas metallikvärvi kiht lihtsalt kooruma. Tallinna linnud söövad vist tuumajäätmeid.

Nädalavahetusel tagusin nohikupeol nõrkemiseni Dota-t, kuid puudu ei jäänud ka füüsiline aktiivsus. Nimelt oli nohikupõrgu õuel neli ruutu ja pall. Täiesti hämmastav, kui toredad lapsepõlve mängud ikka on. Õppisin ka ära kavala löögi nimega “Löön-peaga-aga-tegelt-ei-löö-kah!!”, mis näeb välja umbes selline, et sa hüppad peaga palli järgi, lööd mööda ning jalaga siis kobatsed kuidagi palli vastase ruutu, tehes ülbe näo, et nii oligi mõeldud. Järgmine päev olid täitsa huvitavad kohad trennimõnusad. Millal Sina viimati nelja ruutu tagusid, ah?

Tööst on kohutavalt kopp ees jällegi. Projekteerija elu on täitsa ära tüüdanud.

by jaagup(tm)

Uus ja vana vol 2 (mulliga)

Kolmapäeval käisime töökaaslastega KalevSPAs proovisukeldumas. Alustuseks anti kohe superkangelase liibukad selga (ScubaMan!), millega oli vees ülimõnus hõljuda ja mis kuival olles kohutavalt palavad olid. Eriti mõnus hetk oli muidugi alguses, kui peale basseini kargamist külm vesi sooja naha vahele imbus, aga peale seda oli puhas rõõm. Siis anti balloon selga, mask ette ning toru suhu. Alguses oli väga veider hapnikku kätte saada, kuna sealt torust ju pidevalt õhku ei tule aga kui natuke sügavamalt harjutasid hingama, läks asi nagu iseenesest. Samal ajal kui instruktorid ükshaaval teisi ringi vedasid, sain ma juba kenasti vee all hingamise selgeks ning hulpisin madalamas osas ringi. Siiski oli basseini sügavama osa põhjas ringi mullitada hoopis ägedam: bassein tundus tohutult suur, kuskil kõrgel ujusid mingid inimesed, aga sina olid sinises olluses hõljumas, ümberringi mullid. Kõrvadele hakkas küll, aga selle vastu sain kenasti neelatamisega. Soovitan kõigile igal juhul.

Samal päeval pidin ma hüvasti jätma oma truu rohelise raudratsuga. 100 000 km olime koos läbi sõitnud, mudas ja lumes, maanteel ja metsavahel, üle kivide ja kändude. Mitte kordagi ei jätnud mu vana põka mind teele, ega kuhugi mutta kinni. Uuel masinal on paljugi, mida tõestada. Olles sama sentimentaalne nagu Tommgi, kasutan tema mõtet ja loodan et tema uueks omanikuks saab mõni vanataat, kes teda hoiab pöörete vahemikus 1500-2500 ning sellega pühapäeviti kirikusse sõidab ja vahest poodi.

Samas on uuel autol nimes Sport, see juba annab 25 njuutonit pöördemomenti juurde!

Vana vs uus

Laupäeval sai neegritega ära nähtud viimane “Star Trek”. Kuigi ma suhtun sellistesse asjadesse pisut eelarvamusega, polnud üldse paha film. Või olgem ausad, peale “Wolverine” tunduvad kõik asjad head. Igal juhul, kuna Trek ja Tähesõjad on minu jaoks natuke sellise tobeda varjundiga siis, ma ootasin midagi…. muud. Tegelikkuses oli väga muhedate karakteritega tükk, kus oli kenasti seda vana seriaali detailikesi sisse põimitud. Näiteks riided ja naisterahvaste meik oli puhas “vana kool”. Samas oli film oh õudu! erinevalt seriaalist… äge. Onion News juba edastas, et kõik Trekid sõimavad seda filmi kui “Lõbus, vaadatav”.

Kuna ikkagi oli tegemist laupäeva õhtuga, otsustasime peale väikest kõhklushetke maanduda Seiklusjuttudes, kus Irve kraamis välja oma Munchkini ja ettekandjad kraamisid välja oma joogid. Hiljem kraamis Heru kokku oma võidu (*rant*ma tõmbasin Divine Interventioni ja Heru oli 9 leveli kleerik, gaddämmit!*/rant*) ja meie kraamisime vastavalt esitatud arvele raha. Üldiselt, oli hea õhtu.

Pildipaus

Arg ja Mitte-Nii-Arg.

Mitte-Nii-Arg poseerimas. Mõlemil on ühe silmaga mingi häda.

“umm… jeeh… tere?…”

“yea, tis ma good side!”

Kaks paari.

Luigest praadi ei tee

Eile oli suht selline “kudemispäev”, seega kui Karmo kell 10 helises ja kutsus maale appi, suutsin vaid midagi mõmiseda. Pika päeva lõpuks me Jälgimäele ei jõudnudki seekord. Tuhka pähe jne. See-eest käisime Liisi ja Irvega Männiku karjääris piknik-lõunal, kus ma hävitasin 6 kanakoiba ja 250+gr tanguputru. Ei, ma ei tea kuhu see kõik läheb. Jah, oleks võibolla veel mahtunud.

Jaagup tormas hullunult mööda kruusa-liiva mägesid ringi ning pildistas kõike, kui mingi hetk me toimetasime midagi vee ääres, nägin pilku tõstes, kuidas Jaagupi selja taga kiikus lainetel kaks luike. Väga lähedal. Käskisin kiirelt Jaagupil selja taha vaadata, mispeale ta mulle otse vaatas mõne sekundi, ümber pööramata. Nägin ta silmist erinevaid variante läbi vilksamas “ümber? miks? tuukrid? allveelaev? kombitsad? mis seal on?!”. Kuna meil piknikust oli leiba üle jäänud, asusin otseloomulikult linde nuumama, samal ajal kui Jaagup pilte klõpsis. Luiged selle peale otsustasid kiirelt dessandi teha ning maabusid. Seejärel hakkasid mulle susisedes lähemale patseerima. Kas ma olen maininud juba, et luiged on _üllatavalt_ suured elukad? Ma esialgu hoidsin neist distantsi, kuna see susin ei kõlanud eriti sõbralikult ning taganesin ringiratast. Viimaks eeldasin siiski, et too susin on “anna mulle veel” häälitsus ning toitsin neid praktiliselt käest. Luikedel on ka väga suured nokad muide. Lahkusime sõpradena.

Tagasivaade

Neljapäeval, kui ma veel end suhteliselt nirusti tundsin, lohistasin end siiski füüsika praksi ja peale seda veel tööle. Ma loodan, et nakatasin kõiki, keda nägin. See oleks ju ainult aus. Reedel oli tunne juba palju parem ning mõtlesime Liisiga miskit ette võtta. Kuna esimesest maist saadik ei tohi enam naastudega ringi vurada ja mul oli üldise kas-osta-uuem-auto-hämmingu ning haiguse vahelisel ajal kuidagi jäänud rehvid vahetamata otsustasin, et viimast korda all olevate naastrehvide alt naelte välja kiskumine oleks selline asi, mida vähemalt korra elus tuleks ära teha. Mõeldud, tehtud. Alguses tundus kogu protsess kuidagi kole ebamugav ja vaevarikas, kuid mõni aeg hiljem lendasid naastud juba peaaegu ise rehvide seest välja. Kõik mis selleks vaja, oli üks kruvikeeraja. Roosas särgis mööda auto ääri ringi roomav Liisi oli muidugi eriti heldimust tekitav vaatepilt.

Peale seda võtsime peale Jaagupi, õgisime vanalinnas pitsat ning maandusime Kloogal. Seal on küüni kolinud elama kaks musta kassi – Arg ja Mittenii Arg. Too viimane oli lõpuks täitsa kodustatud, nurus hullult paitamist ja töötas täistuuridel. Too esimene julges viimaks minust mõne meetri kaugusele toitu nosima tulla, kuid see oli ka kõik. Irve vanemate sõnul on ka see väga suur progress. Igal juhul ajasime natuke grillribi ja õlut seal sisse, kuni ilm läks liiga jahedaks.

Eilne üritus Preili vanemaks saamise tähistamiseks möödus ka meeldivalt nohiklikus keskkonnas, kerge õllese kastmega. Mängisime Munchkinit (pikim mäng, milles ma osalenud), siis Axis and Alliest (jube suure täringuõnnega mäng, aga siiski väärt uuesti proovimist) ning viimaks, peale paari Dota raundi kaaberdasime hommikuvalguses kodupoole.

Ja teve tänane päev on veel ees.