Ärkasin täna, kell 7 millegiga, olles unise karupoja musternäidis (mida samas pole ammu juhtunud), komberdasin siis 8ks kooli. Kooli peal tuleb ülejäänud rühm vastu. Olevat olnud lühem tund. Siis sai selgeks, et muutsin ära kellaaja käekellal, arvutil, autol aga mobiilil, mis äratuskellana töötab, mitte. Eepiline. Ja sellele vaatamata, et “näppasin” endale tund aega lisaund, olen täna ringi käinud, silma jõllis ja häääästi pisikesed. Tegusa nädalavahetuse tulem, mis ikka.
PS. Miks uus skaip imeb hullemini kui vaakumpump, ma ei saa aru. Beta olevat olnud täitsa ilus ja kiire ja mõnus, aga “päris” versioon on umbes sama kiire käivitamisega, kui käimalükatav tankimootor.
Teisipäeval käisime Flopsiku ja Liisikuga kinos “Rentslimiljonär”-i vaatamas. Väga muhe film oli, kuigi alguses oli paar kohta mis panid küll mõtlema, et tore on eluke siin põhjamaal. Näiteks koht, kus põlev inimene röökides mööda tänavat jookseb ja politseinikud kambakesi seda ükskõikselt pealt vaatavad. Või WC stseen. Või üldse kogu see agulielu.
Ujumise edasiminekutest niipalju, et isiklik rekord kroolimisel on umbes neli hingamist järjest. Samas suudan ma ka päris palju vett endale makku koguda selle aja jooksul, nii et tuleb veel vaeva näha. Konna ujumise õppisin ära. Aga siiski on solberdamine veel kole väsitav – liiga krampis olen või midagi taolist. Lasnamäe asjad edenevad ka ülespoole, raskusi tuleb juurde panna ning ma olen natuke mures, kas pea ja lihaste porpotsioon ikka veel normaalse piires on. Liisile sõitsin eile kaklemise ajal kogemata hullult nosplisse, kuigi ma siinkohal kinnitan veelkord, et ta ise hüppas mu käe otsa. Päriselt. Ja mõne nädala pärast hakkavad orienteerumisteisipäevakud jälle pihta. Mudas ja vees ja metsas ringitormamise eelrõõmuvõdinad.
Kui mina Katre poole jõudsin, oli Katre juba meeldivalt shvipsis. Väga meeldivalt. Võiks öelda lausa, et kännuämpalikult meeldivalt. Samuti ka mõned teised. Pugistasin natuke salaja naeru ja hakkasin kiirelt järele rügama. Tegime natuke hea muusikaga teraapiat, enne kui Levikasse suundusime, kus muusika varieerus halvast kuni halb, kuid tantsitava vahel. DJ tegi ka lõpus eriti muheda tünga, kui alustas väga kepslemapaneva looga ning kui me rõõmuhuilete saatel üleskorrusele tormasime, pani põnts!-põnts!-põnts! kraami edasi. Igal juhul mul on tunne, et Katre märkas mu naerupugistamist ning kättemaksuks andis mulle ööbimiseks Maailma Pisema Padja ™, mis on siis midagi taskurätiku sarnast. Hommik tuli sellele vaatamata helge, mööda linna ringi kakerdamine ning kitsas ruumis ringihüppamine ajasid viimasegi alko kolli kerest välja kenasti. Isegi selle “peene shnapsi”….
Lõpetuseks veel üks asi: Tundub, et ma pean seda “eesti matust” vaatama kahel toolil laiutades või siis kujuteldava sõbraga. Jah, see on süüdistav pilk just Sinu poole, kes sa pole veel teatrihuvi üles näidanud.
Kevadet saab tähistada mitmetmoodi. Näiteks nii, et võtta sõpradega hunnik burgereid, ronida Nõmme mäele ning seal pugides nentida, et neetult külm on see esimene kevadpäev. Samas hiljem õhtul kodu poole veeredes, peale tööd, kooli, trenni, Walle-E multikat oli väljas kolm kraadi sooja ning esimene kevadvihm tundus väga mõnus. Oleks vähem väsinud, oleks kindlasti ringi paarutanud paar tiiru, kuna vihmas sõitmine on jätkuvalt veidralt rahustav kogemus.
Olete kindlasti näinud kõik, kuidas õhitakse mikrolaineahju. Kuskil internetist või filmist. Ma olen alati mõelnud, et see on tore filmitrikk. Kuni eilseni, mil Irve mikrolaineahi plahvatas, koos selles olnud taldriku ja seal peal olnud kohupiimapallimoodi asjandusega. Ja end üleni tahmaga kattis. Meid kattis ta maheda suitsupilvega. Koju tulles lõhnasin nagu ammustel aegadel, mil pubides veel tossata võis igal pool. Tehnika on ikka imeline, ma järgmine kord ootan siis vähemalt WC poti õhkulaskmist või midagi muud toredat.
Kas keegi minuga teatrise “Eesti Matust” tahaks vaatama tulla? 26 aprillil kell 19. Pilet on mingi 200kr ringis, pisut üles või pisut alla, olenevalt kas olla õpilane või mitte. Olin ablas ja võtsin töölt kaks piletit lihtsalt.
Nädalavahetus Tartus oli superkvaliteetne. Rongiga vurasin kenasti kohale, tagasi samamoodi. Tagasitulles läksin lausa niikaugele, et läksin koju ühistranspordiga, vaatamaks kuidas need tavasurelikud ka liiklevad. Rongiga Tartu sõitmine mõjub muide suurepäraselt mu vene keele lugemisoskusele. Sain paganalt ühe Warhammer 40K sarja raamatu, mida siis aegamööda veerin. Asi edeneb umbes nagu lume sulamine, alguses ei saa vedama ja tasahilju ei saa pidama. Eriti kuna raamat läheb aina ägedamaks.
Läbumängud (täis rohkemt möllu ja kismat nagu ikka) olid jällegi tasemel. Mul on tunne, et kui parajad pausid vahel on, siis on kogu üritus rohkem oodatud ja sellevõrra ägedam. Igal juhul möllasid vaprad mängijad mu juhendamise all Requiemi maailmas, tehes muuseas ratsarünnaku (kolmekesi) ligi 200 pealise sõjalaagri vastu, veetes meeldivaid hetki 25+ tonnise deemoni kabja all, purjetades uljalt taevalaotustes õhupallide külge seotud diivanisuuruste lõhkelaengute küljes ning tehes muid selliseid asju mida vampiir-rüütlid Résurrection’is ikka teevad. Järgmine kord ootab neid eest pidulik ball Dracula enda laeval. Miskipärast tundub see ohtlikum kui eelmainitud ratsaväerünnak sõjalaagrisse.
Arcanari taktikepi all sattusid “teises maailmas” neli aastat eepilist fantacy kampaaniat läbi elanud eesti taaskehastajad peale järjekordse lohe mahanottimist kogemata tagasi. Ainult Somaaliasse. Kus parasjagu kohalik maakaitsevägi ameeriklaste kolonni nottis. Pikalt siinkohal ei mõeldud ja nii võisidki kuulipildujate, RPG-de ja automaatidega neegrid näha, kuidas mingid peast segi valged tüübid neid karjudes ründasid, ise relvastatud ainult mõõkgade, kilpide ja odadega. Pikk jutt lühike: haldjaseppade taotud turvised ja mõõgad/vibud > kui AK-47 ja .50 kuulipilduja.
Kogu protsessi käigus hävitati ka ära hämmastav kogus alkoholi, mis mulle miskipärast peaaegu üldse mingit mõju ei avaldanud. Või noh vähemalt sellist, mida võiks oodata selliste koguste juures. Tagusin veel peale mänge uljalt trumme, nii maa matsus ja jalg bassipedaalil tatsus.
93% esimese korraga. Guitar Hero: Would Tour.
Muidu on täielik kevad. Igal pool. Kõik preilid, kes vähegi kenad, tunduvad erakordselt nupsikud, iga lisanduv soojakraad tekitab näole laia naeratuse ning mulin ei taha kuidagi lõppeda. Täielik jooksuaeg, noh.
Ma pean siinkohal mainima, et last.fm soovituste raadio on ikka väga vahva. Näiteks praegu soovitas ta mulle kuri- ja mitteniikuri muusika kõrvale lugu Agent M – Shokolaad. Aga muidu tuleb seal asju seinast seina: osad on väga head, osad on okei ja mõned harvad ainult on wtf?! Suurepärane vaheldus, kui sul mingi hetk isiklik emmpeekolme varu siibrisse viskab.
PS. Ma loodan, et eilne suur hunnik külastusi on põhjustatud mingi boti poolt, mitte äkki tekkinud stalkerite hordide poolt.
Laupäevane larp oli tegelikult väga äge. Salapolitseinik, kes viibis kohal vastu oma tahtmist ja hiljem selgus ka, et tänu väga alatult süüdi lavastatud asja tõttu, mida ta polnud teinud (siinkohal: ot miks mu tegelane ei mäletanud, et ta polnud Bossi tütrega maganud?) sai ilusasti terve portsu tuntud nägusid oma “to-do” nimekirja. Kuigi kogu see modellinduse asi oli tegelt väga hirmus, adrenaliin kuskil lava taga oodates oli laes. Samas võisin ma, kui tegelik superpolitseinik, vabalt vaheajal salatit vohmida, tundmata sellepärast vähimatki süümekat. Pakkumise ajal oli muidugi räige lihaleti tunne, polnud tegelt meeldiv aga siiski sai üritatud kena nägu teha ning kogemus seegi. Igal juhul saavad kõik oksjonil osalenud endale kenasti “sabad” taha ja “Pühak” ei saanud ju oma nime niisama: kõik saavad kunagi kinni pandud, kes varem, kes hiljem. Isegi kui ma pean selleks veel kolm politseiautot sodiks sõitma.
Hilisem Patricus istumine oli ka väga muhe, vormisin seal naistepäeva puhul lille valmis salvakast ja targutasin erinevate inimestega, nii kuis jaksasin. Tegime ka proovi Levika suunal, kuid muusika oli nii jube, et ma väga pikalt ei jaksanud seal olla. Patseerisime siis Liisi ja Jaagupiga veel Katre juurest läbi ning siis koju. Pühapäev möödus lennates Botaanikaaias ja Texases ja Jaagupi asju laiali vedades ning nüüd on mul mõnus unevõlg ning tunne, nagu oleks nädalavahetus mitte lennanud mööda, vaid tuhisenud kuhugi möirates tuhande tonni raketikütuse abil. Ja reede tartu. No rest for the wicked.
