Tegeltmaiviitsikirjutada

Ma olen nüüd juba päris mitu päeva asju vabalt võtnud ja täitsa inimese tunne hakkab tagasi tekkima. Reedel käisin Ilmaril abiks tema elektriasja uurimas. Üldist muret kahuks korda ei saanud aga välisvalgustuse ja mingid pistikupesad tegin korda. Vihje korras: kui teil käib mingi pauk ära elektrisüsteemis, voolu pole aga kaitselüliti on ikka “sees” siis lõgistage teda paar korda sisse-välja. Lüliti sees on katkestus toimunud aga nupuke lihtsalt ei reageeri. Tänutäheks kutsuti mind nohikupeole, kus mängisin niipalju sama arvutimängu, et mul oli juba järgmine päev suht kopp ees. Õnneks sai pühapäeval piisavalt trenni tehtud, et pirniksistutud tagumik liikuma saada. Esmaspäeval käisin veel ujumas ka, nii et endorfiini/adrenaliinilaks on mõnusasti käes. Üldiselt olen ma palju muid asju ka korda saatnud aga kuna kribamislaiskus on peal, siis ei hakka pikalt peatuma. Oluline oleks nüüd ära otsustada, millise kolmest plaanist ma aastavahetuseks käiku lasen.

Kui sul elu pole, füüsikat sa tee!

Eile käisime Ennu juures. Preilid jõid veini, meie Ennuga tuupisime füüsikat. Või noh mina tuupisin, tema tuletas meelde. Füüsikani jõudmiseni oli muidugi väga pikk tee: kõigepealt oli vaja kohutav kogus mandariine ära süüa, siis vaadata “Top Gear”i seda osa, kus rohelist Ford Fiestat testitakse (“Is it green? Yes… very”, seejärel “Dr Horrible Singalong Blog” (~!A man’s gotta do, what man’s gotta do!~) ja viimaks võis füüsika alata. Asjast oli niipalju kasu, et täna läksin järeltööle ning peale esimest “õufakk” emotsiooni lahendasin sujuvalt kõik ülesanded ära. Olin ise ka natuke üllatunud.

Semesti lõpuni on jäänud veel täpselt kaks päeva. Ja siis ma ei peagi enam tuupima, tööl käima ega unepuuduses ringi tõmblema pohmas jõehobu näoga. Äkki proovib vahelduseks seda “elu” moodi asjagi? Ootusärevus kasvab.

PS: Katrele üks tagumik -> ( | )
Päris prink teine.

En Taro Adun!

Kui Arcanar reedel Tartust saabus oli lauamäng juba olemas. “Starcraft” siis seekord. Pean mainima, et üllatusin meeldivalt. Kuigi asi on alguses suht keeruline ja segane, said reeglid õnneks kiiresti selgeks. Laual olevate vidinate hulk võis kõrvaltvaaltajale päris ogar tunduda. Eks ta oli ka. Samas lubas reeglistik väga palju erinevaid taktikaid, lahingud olid lihtsad ja loogilised (arvutamine kümne piires), aluskaart iga kord erinev ja mängu viimase korra ajal oli lausa kolmel mängijal võimalus võita. Kolm mängust tuntud rassi olid ka oma vigade ja eelistega, mis tegi igaühega mängimise erinevaks. Lisaks on alati tore lahingus pisikest zealot’i kujukest zerglingu vastu paigutada mängust tuntud hääli järgi tehes. Meil oli muidugi tervelt kast õlut ka, mis tegi mängu veel eriti lõbusaks. Järgmine päev olin ma erakordselt unine, suhtudes esialgu dzinni/tooniku ja dräguni kokkutulekusse suhteliselt skeptiliselt. Aga üldiselt oli suht mõnus üritus, kuigi ma seekord ei jõudnud endale kostüümigi teha. Päris piinlik värk.

Kiirelt

Eile tuli siia 46 külastust blog.tr-ist. Alguses ma ei saanud aru, miks hea pärast. Hiljem taipasin, et pealkirjas oli sõna “tagumik”. Ma ei julgegi siit mingeid järeldusi teha…

Füüsikas kaitsesin ära täna KAKS praksi, mõõtsin viimase. Tulevik on helgem jälle. Ja sai ka selgeks, et sa ei peagi eriline aju olema, et ülikoolis edasi saada. Tuleb olla lihtsalt lollilt järjekindel. I can do that! Aga kohe hakkan külalisega lõunast sotsialiseeruma. Homseks ju vaja trenni teha.

Vigurtagumike tagasitulek

Mu kampaania “Mees ära pidurda, kasuta harja!” on suhteliselt edukas, kuid vahest lähed tööl WCsse ja lihtsalt imestad. Ainuke seletus, mille peale ma tulin on see, et inimene läheb istub potile ja siis ta tagumik lihtsalt plahvatab kohutava jõuga. Muud võimalust lihtsalt pole poti sellistest kohtadest määrimiseks. Ja järjekordne rahulolev pipi väljub, peale seda kui on enamuse kraamist ilusti harjaga puhtaks nühkinud.

Ajud, ketšupiga paluks

Ma olen elus! Vist. Eeldusel, et kogu see tuupimine pole mulle fataalselt mõjunud ja nüüd üks zombi, kes arvab et olen mina, kirjutab siin. Mis oleks väga nukker, arvestades kui palju ma oma teoreetilisi suguvendi olen Left4Dead-is nottinud. Nende harvade hetkede ajal, mil ma tarkust pähe ei aja. Tarkus muidu ei taha hästi pähe minna. Või on asi selles, et mul on lihtsalt paks pea. Või ma olen ikkagi zombi. Viimane seletaks kõik. Positiivne on see, et lõpp juba paistab esimesel etapil. Nüüd tuleb vaid järgmise reedeni vastu pidada ja siis…
Niikaua on vaja vaid kuidagi füüsika endale selgeks teha, informaatika töö ära teha, filosoofia viimane töö teha, lineaaralgebra viimane töö teha ja võibolla kujutavat geomeetriat parandada…. tämmit! Õnneks on vahepeal nädalavahetus ja dräguni kokkutulek.

PS. Süüa ka pole. Fiiid miii!

Kuidas saada mantlist kasukat

Kaheksa Lihtsat Sammu:
1. Hangi mantel. Soovitatavalt villane, muidu läheb keeruliseks.
2. Harja mantel hoolikalt enne transforamatsiooni puhtaks.
3. Hangi sõber, kellel on kass. Mida rohkem kasse, seda parem. Kui pole kassiga sõpru, hangi sõbrale kass(id).
4. Külasta oma kassi(de)ga sõpra.
5. Ära külas olles mantlit seljast võta. (NB! Väga oluline!)
6. Jälgi natuke kassi liikumiteed ja uuri tema meelismagamiskohtade järele.
7. Mine viska kuhugi eelpoolemainitud kohta siruli. Suurema efekti saavutamiseks võid ka kassi sülle võtta.
8. Lahku uhkes kassikasukas.

Proovi kohe!

Teine variant on see, et sa külastad esivanemat, istud kogemata hetkeks ja siis kraabid vandudes kaks päeva mantlilt karvu maha.

Võpjem!

Seoses sellega, et kaks persooni kaitsesid oma magistritööd ära, toimus eile Irve pool väike, kultuurne istumine. Võtsime pitsid, viina, hunniku erinevaid sakumme ja võtsime mõned klõmakad. Kultuurselt ajalehe pealt ja puha. Peab mainima, et see viinaviskamine nii peenelt on täitsa omamoodi protsess. Meeldiv protsess isegi. Kuigi ma ei saa aru, kes värdjaskobras mõtles selle välja, et pealevõtuks anshoovist kasutada. Hiljem võtsime klõmakaid muidugi rohkem ja mitte nii kultuurselt, kuni viimaks olin vähemalt mina meeldivalt shnipshen-shnapshen. Tänane päev oli seevastu täitsa uimane, kuigi töökogus, mis tehtud sai oli hoopistükki palju suurem. Ma nüüd ei teagi, mida see tähendab.

Jälle hammastatud

Täna käisin hambaarstil jälle. Kolmesaja krooni eest vaadati kõik üle, ehitati üks hambasein kahe plommi abil üles ja puhastati kivi ka natuke. Järeldus: pruunid silmad õnneks ei devalveeru.

Lõunateraapia

Kui mina oma autoga reede õhtu Tartusse jõudsin, ei kujutanud ma ettegi, kui palju “hot shot”e mul ära juua tuleb. Saabusin kõigepealt Pagana poole suure kastiga ning tekitasin sellega üksjagu elevust. “Guitar Hero: World Tour”-i kohta siinkohal niipalju, et trummid on ägedad, kitarrid on ka huvitavamaks tehtud aga laulmine on igavene valu. Väga raske on seda õiget häälekõrgust tabada. Ja lauluvalik on veider: iga hea loo kohta on kaks mingit suht jaburat üllitist. Olete te proovind kunagi hispaania keeles karaoket laulda? Natuke aega uusi pille näppind, asusime siis Trehvi (Treffi?) teele. Tinistasime niisama kerget viinakoksi, kui Pagan teatas, et on unine ja nüüd tuleb hotshoti ring. Viis tükki järjest ära põrutanud, saatsin kiirelt Irvele sõnumi, et sain sellise vägiteoga hakkama. Et noh märk maha jääks hommikuks. Irve soovitas hoolitsevalt palju vett juua. Siis mängisime piljardit, tegime veel ühe praktiliselt samasuguse ringi “kuumi lakse” ning viimaks suutis keegi DJ-d veenda, et ta mingi trummi ja bassi õuduse pealt natuke käredama peale keeraks. Cypress Hill kõlas peale seda täitsa hästi, mille saatel tantsupõrandal ringi põrgata. Mingi kell neli sain viimaks magama.

Järgmine päev veeretasime pikalt täringuid, tinistasime veel plastikpille ja olime niisama. Pühapäeval otsustasime Erieni omadega, et võiks ikkagi massohistid olla, mingi hetk mängu teha ning pärast uuesti ägada, et miks ometi me seda teeme. Esialgsed plaanid tunduvad igal juhul paljulubavad. Muhahaha.

Nüüd ootan silm punnis, millal kolm nädalat läbi saab, siis saab viimaks ometi jalad seinale riputada ja lihtsalt olla. Peab endale lubama, et enne uut aastat ei mõtle ka kooliõudusele- sessile, vaid puhkab korralikult välja.

Ning üldiselt peab ütlema, et Tartus käigud peavad siiski olema tihedamad, mul pole sellist mõnusat tunnet juba mitu nädalat sees olnud. Lõunaskäik on ikka teraapiline värk.