Saku mets, lõkkega

Eile käisin jälle metsas. Kipub juba harjumuseks saama. Seekord oli asupaigaks siis Saku mets, sündmuseks Kraata vanemaks saamine. Kinkisime talle natuke blingi ka selleks puhuks. Tee lõkkeplatsile viis läbi lumme mattunud metsa, kus oksad ja puud kaardusid kenasti raja kohale, nii et moodustus lumine võlvkäik. Ilus on see loodus. Muidu olin rõõmsalt kaine, mugisin grillvorste ning lihtsalt lebotasin lõkke valgel. Hiljem otsustasid kaklejapreilid, et tuleb sooja teha ning läks madinaks. Lumme prantsatada on väga meeldiv ja turvaline tunne kusjuures. Kui seal all just mingeid oksi pole. Muidu on kooli lõpuni neli nädalat, paanikamootor võtab vaikselt võimust, kuna niiiii palju on teha vaja. Reede võiks juba tulla, siis saab Lõunasse, täringut veeretama, laaberdama ja koosolema. Väga vajalik protseduur enne kogu koolipornosprinti. Võiks lausa öelda, et hädavajalik.

Talvetelkijad vol.1

Mis siis, et on lubatud hullu lumetormi ja möllu, õiged ekstremistid võtavad kodinad, telgi, söögid/joogid ning maanduvad hoopis metsas puude all. Eile rabasin auto rahvast täis, tiirlesin veel linna peal, kuni vaim väsis ja olimegi otsapidi RMK lõkkeplatsil. Meeskond oli täielik: autojuht, optimist, pessimist, külmakartlik. Saabusime pimedas, manasime tükk aega kõigepealt lõket üles:

Samal ajal püstitasime telgi, mille vooderdasime hullu moodi ära. Kokku oli meil kolm termomatti, hunnik tekke, padjad, magamiskotid. Pluss veel soojusfaktor – kolmeinimese telki pressisime neli inimradiaatorit. Viimaks oli pesa valmis ja ka Lõke:

Müttasime pimedas mööda laudteed (vist oli laudtee) rappa ka veel, mis oli valge, vaikne ja täis veidraid hääli.

Samuti oli see ka täis päris külma ja mudast vett. Minul oli kummik päästjaks, Triin aga otsustas põlvini külma rabaauku plärtsatada, siis maas rulludes enda üle naerda, samal ajal oma mudast jalga pildistades. Seejärel virutasime igalt poolt veel puid, vaaritasime lõkkel süüa, lahendasime ära kõik Jäägermeistri ja Strohhi ning rullusime mööda katuseid. Rullimine oli väga humooriline, sest mõned ei suutnud kuidagi katusele rulluda ja rullusid seepärast naerdes maas.

Öö möödus täiesti imelises soojuses telgis, kuulates murduvate puude raginat ja lumelärtsakute kukkumist vastu telgiriiet. Hommikul oli telk selline:

Ümbrus selline:

Ja tagasitee:

Pean mainima, et matsavahel oli kogu elu palju rahulikum, linna jõudes oli näha, et hirmus torm on käimas, looduses olles ei saanud eriti arugi. No olgu, tihtipeale ei näinud tagasisõites aknast auto kapottigi aga siiski. Üldiselt oli väga 5++ üritus, ainult juua ja süüa tuleb teinekord pisut rohkem võtta. Samas mingit külmumise ohtu polnud mitte kuskilt paista. Pole olemas halba ilma, on olemas halb varustus.

PS. Jägertee on ikka nektar.
PPS: Mu auto on super maastikutank.

Ennast kiitmast ma ei väsi

Praeguste ilmadega, suverehvid all, ringi rullida on lust ja rõõm. Kuigi auto püsib üllatavalt hästi tee peal, vaatama ta sellele, et mu rehvid on suht sildeks juba kulunud. Isegi parkimistkohast sain tee peale tagasi, kuigi hinges oli kerge hirm, et jään kinni. Ju siis on asi juhis.

Mõtted vees

Peab mainima, et kuskil kuumas mullivanni ja aurusauna vahel tulevad kõige suurepärasemad ideed. Täna käisime preilidega jälle KalevSPAs mullimas. Mu suurepärane veesrahmeldamine on jõudnud niikaugele, et suudan pool basseinipikkust ära ujuda. Tagasi ka, peale kerget hingetõmmet. Sügavat vett vaatan esialgu uudishimulikult kaugelt. Aga oi kuidas ma vett pritsin see eest igas suunas, kui ujun. Sellise tempoga õpin ma veel kevadeks ujuma. Igal juhul said paika nädalavahetuse plaanid ning koorus ka üks aastavahetamise võimalus. Peab muidugi ka uurima, mida tartlased plaanivad.

Elu on otsing vol.X

Tänased otsingusõnad

lava automakk
revolvrid
miks on suitsetamine halb
“naisega suudelda”
motivatsioon
katre 2

Palun aplausi.

“Mismõttes Gabrieli pole?!”

Laupäeval ma ei viitsinud eriti muhvigi teha, peale seda kui olin esivanemat transades pool Eestit läbi sõitnud. Ja ooooodanud. Erinevates kohtades. Seega suhtusin esialgu õhtusesse “lähme välja!” kutsesse pisut skeptiliselt. Aga laiskust pole ometigi olemas, sestap maandusingi oma autoga vanalinnas. Seal olid juba kaks tegelast päris palju kirsiviina ära joonud. Sööstsin ennastsalgavalt neile appi suurimat vaenlast hävitama. Mitte väga palju hiljem asusime kuhugi sünnipäeva poole teele. Teepeal oli ka Woodstock. Woodstockis oli õlu. Sünnipäeval mittesulandusime sujuvalt seltskonda, jõime kiirelt kõik nende viinad ära, röövisime veel ühe Gabrieli kaasa ja asusime tagasiteele. Teepeal oli laul ka: “Me metsaveennnaaaad eestlaseeeeed!”. Ümberringi sadas surnud vareseid, lapsed nutsid, plahvatused, paanika. Tagasi vanalinna jõudnud, avastasime kaaslauljaga kohutava tõe: Gabriel oli maha jäetud! Sügavalt nördinud sellise räige reetmise üle, läksime magama ära. Hommiku saabudes sai enne kutset “War on Terror” lauamängule natuke kassi väntsutatud. Kõnealune kass muuseas on nii musta karvaga, et ta praktiliselt neelab valgust. Nagu must…kass-asi-neelaja. Siis langes maailm kuuetunnises võitluses terrorismiga anarhiasse ja oligi kodu. Kitarr on ka nüüd kodus. Kerdo oma, üleni must ja sexxeh. Naabrid juba kolivad. Või kolistavad. Küll ma olen ikka tegus.

PS.
Agnes: Gabriel, mis on priiuse hind?
Gabriel: Um… mingi 450 tuhhi peaks olema. Baasvarustusega.

Soolikad rõngas

Kõhuvalu ei hüüa tulles. Ka trennis.

PS: Kas halvaksläinud muna koor läheb kergemini katki keetes või mitte?

Monster Magnet

Eile oli Rock Cafes MM esinemine. Vajusin suht vara sinna kohale, luristasin mittealkohoolseid jooke, samal ajal soojendajaid kuulates. Esimesena esinenud seltskond, The Pilgrim Fathers, jättis täiesti külmaks. Meelde jäid ainult üks tõsimeeli tukka loopiv üksik fänn lava ees ning rätsepistes istunud ja õlut luristanud sündimees. Nebula oli juba natuke parem. Tõeline möll hakaks siiski Koletisemagneti saabudes. Kõik lood, mida ma sinna kuulama läksin tulid ära:
“Space lord” nuff said \o/
“Tractor” \o/ \o/
“Powertrip” \o/ \o/ \o/
Mis teha, mulle Powertip album meeldib enim. Muidu polnud mingit tobedat show’tamist, ei tatistatud rahva sekka, ei lastud oodata 15 mintsa eepilise algusmuusika saatel jne. Tuldi lavale, pandi pillid üürgama ja nii lõpuni, kui väikest pausi mitte arvestada. Loopisin teises reas tukka kuis jaksasin, higi pritsimas. Väga mõnus live bänd on Monster Magnet igal juhul. Ainuksed asjad mis häirisid, olid mingid purjus idioodid, kes ringi kakerdasid lava ees ja korralikult jalul ei püsinud. Napilt oleks kismaks läinud mingite tegelaste vahel seal. Ja joogiga lava ette kargavate inimeste sekka tulla on ka alati geniaalne mõte. Kõrvad üürgavad igal juhul tänaseni.

PS: Dave on ikka paksuks läinud.

Vaadates Lõunasse

Eilne trenn oli äärmiselt rihma-maha-võttev. Ei tea kas uute harjutuste pärast või sellepärast, et Liisi võttis oma väikevenna kaasa, keda haldama pidi hoolega.
“Kukerpallivõistlus!”
“Olgu, sina alusta.”
Ühelt poolt järgnes kukerpallijada teiselt poolt õnnis lebomine matil.
Liiliat nägin, kes tegi mulle süüa (woo, tasuta toit!), samuti põkkusin Stringiga, kes aitas mul kujutavat geomeetriat teha. Laupäeva öösel käisin öisel Harjumaal rallimas üle pika aja, GH3 helipalad makist üürgamas. Ühesõnaga igati kvaliteetne nädalavahetus. Nüüd peaks veel kiirelt ühe (eba?)kvaliteetse nädalavahetuse pidama, Tartusse kimama, täringut veeretama, palju õlut luristama ja veelgi rohkem jaurama.

Homme õhtul Monster Magnet Rock Cafes, kuhu ma kõigi märkide kohaselt lähen omapead. Ülehomme kujutavas geos töö. Huvitav, millal ma õpin?

Elu ongi huumor

Täna on olnud väga humooriline päev. Kõigepealt sain teada, et me seltskonnas on geriljakuduja. Nimelt avastasid teatud inimesed oma maja välisuste lähedal asuvate objektide külge õmmeldud kootud …asjad. Minu oma näiteks on kinnitatud välisukse külge, on punane, valge ja mummudega. Raudselt paneb mõni kodutu selle tuuri, et talvel oma sõrmi soojendada, kuid niikaua saab nautida tavalise külma metallukselingi jäise puute asemel asemel sooja, kootud villa paitust peopesas. Lisaks otsustas automakk tööle hakata. Peaaegu. Rõõmu, kui palju. Mul on siiski kavatsus see lahti võtta ja paneeli siseelu natuke uurida. Nokitsemisrõõm. Trenn oli suurepärane (enne seda oli ka suurepärane kohtumine suurepärase Katrega, kel olid suurepärased uudised ning kelle ma ta suurepärasesse kodukanti viskasin). Jooks, kaklus, erinevate raskustega uued harjutused, saun. Ze plezure. Terve päeva toimus sotsiaalses sfääris see humooriline osa. Inimesed on ikka toredad ja head. Ma pole isegi kinde Midagi tahtsin veel lisada aga uni on ränk, seega pole oluline vist.

Meenus – kõik saab korda.