Vesine nädal

Ma tegelikult olen hullult tegus persoon. Nii tegus, et siiagi on raske mida kirjutada. Kuna ma olen nii tegus. Aga ma siiski püüan. Sest täna on ju neljapäev ja homme on reede ja siis saab kepsutada ja sauna ja õlut ja üleüldse on kõik värviline. Laupäeval arvatavasti sinine. Esmaspäeval oli seevastu kõik väga must ja vihmane. Mis oli tegelikult äge, sest me käsime kambaga Klooga rannas. Ma ei teadnudki, et tormijärgne rannaliiv on sile, nagu asfalt. Reeglina, ma kordan reeglina, ka sama kõva. Vahest harva on rannas ka vesiliivased kohad, kuhu on mõnus sisse lirtsatada ning mõelda, et küll oleks kummik praegu hea. Aga siiski, pimedas autoga rallimine on ikka üks äraütlemata mõnus asi. Eriti kui hiljem saad veel kaks suurt klaasi Päris Õunamahla ™ sisse luristada.

Teisipäeval käisin jälle preilidega KalevSPAs sulistamas. Mul tuleb uppumine juba päris hästi välja. Ei oot, ujumine ikka. Krool näiteks on suurepärane edasiliikumise viis. Ma ujun umbes täpselt kolmandiku/neljandiku basseinist ära, siis saab õhk otsa. Hingamine (sisse, ilma veeta) krooli ujudes on veel jäänud püüdmatuks, kuid ma tegutsen selles suunas. Üks asi, millega ma üldse rahul pole basseini puhul, on need rajaäärised. Päris vastikult annab nende vastu end vigaseks lüüa.

Ja just selgus, et täna sab tasuta süüa ja Long Way Roundi lõpuni vaadata. Maksimaalne tootmine, ma ütlen.

Libahundi jälg, sügis 2008

Palju on igasuguseid asju juhtunud, millest peaks kirjutama iseendale meelesepeaks ja järeltulevatele põlvedele imetlemiseks. Ükspäev siin sai teatud kroonitud pead külastatud, sealt teest mao punni joodud, misjärel hoopis vanalinnas maandutud ning “Long Way Round” nimelist seriaali vaadatud. Avastasin hiljem kodus, et kõik sel õhtul kohatud inimesed jõid veini. Välja arvatud muidugi mina, kes oli kaine autojuht.

Libahundi hommikul panin ma esimese äratuse kenasti kinni, keerasin külge nagu tavaliselt, olles raudpolt kindel, et kümne minuti pärast ärkan üles. Kell oli siis mingi pool kaheksa või nii. Kell 8.50 ärkasin miskipärast üles, et uurida, miks telefon ometi ei piiksu juba. Järgnes paanikapakkimine/riietumine. Õnneks oli laupäevahommikune Tallinn liiklusest suht tühi ning me jõudsime kohale suhtkoht täpselt kaartide kätteandmise ajaks.

 Esimesed punktid tulid suht kenasti kätte, kuid juba kolmandaga oli mingi hull tõrge, ekslesime jupp aega mingis eriti märjas metsas ringi, ise pahkluuni mudases vees. Kirusin natuke, mis jäi ka ainukeseks korraks. Joosta oli muidu üllatavalt raske, seepärast koorisime kohe alguses osad riided alt ära. Esimene lisaülesanne oli rehvi pumpamine, millega sain ilusti hakkama. Nagu jõusaalis kangi rebimine, ainult täiesti teistmoodi. Teine lisaülesanne seevastu oli liivakarjääris maetud puuprussi väljakaevamine labida abil. Esialgu võtsin antud suuna jummalast valesti, kuna sihtisin kraade algpostile seatud noole järgi, nii et kaevasime jupp aega tühja nagu Marsi liivamutid. Hiljem küsisin üle ja saime õige koha teada, kus tuuseldada. Te oleks pidanud nägema, kuidas mu võistkonnakaaslane kaevas! Oleks ma teeehituse firma boss, võtaksin ta kõhklematult tööle. Viimaks tabas Triinu labidas helkuriga puuprussi ning rõõmu oli palju.

 Väljusime karjäärist, valasin oma tossudest sinna kogunenud pool tonni liiva välja, misjärel vudisime edasi. Siinkohal mainin, et ka täiesti tavaline ja kena sammal, mis peale vaadates tundub väga mõnna, ongi mõnna. Selline lirtsuv-mudaselt mõnna. Maapind oli lihtsalt niipalju vett endasse imanud, et vahest asutsid otse läbi sambla mutta. Millest polnud lugu, sest ma olin juba suht alguses põlvest saadik mudane. 

Seejärel sisenesime kaardiossa, mis oli täielik hämming kuubis. Ma siiamaani ei saa täpselt aru, kus kurat see punkt 55 pidi olema. Kas kaart oli vale või punkt oli vales kohas või meie oleme ebatargad, igal juhul otsisime end ogaraks, enne kui juhuslikult märkasime eemal midagi helkimas. Edasi ületasime terastrossi abil jõge (mina), siis ronisime kahe köie vahel üle jõe (Triin), samal ajal kui teine (mina jälle) mööda mingit vana hüdroelektrijaama ringi jooksis, punkte otsides. Sinna vahele mahtusid muidugi igasugused tavapunktid ka. Viimase lisaülesande juures oli kanuu, millega umbes 600 meetrit mööda jõge paarutama pidi. Mu Läti jõgedel treenitud mere(jõe?)karu ärkas ning juhtisin kindlakäeliselt kanuu kõigist takistustest mööda. Oleks olnud mul veel kiiker ja puujalg, ma oleks endale nimeks võtnud Aweron Mere(Jõe?)lõvi.

 Peale seda oli meil umbes tund aega võistluse lõpuni. See selgus koos tõdemusega, et tegelt oli mul kett ikka täitsa maas. Sellele vaatamata sibasime edasi. Siinkohal mainin, et erinevalt eelmisest korrast, kus me pause pidasime, jooksime seekord peaaegu kogu aeg. Viimane tund igal juhul möödus kohutava kirusega. Ma kahtlustan et keegi kuskil lihtsalt keeras kogu Multiversumi aega edasi, et meil paanika oleks. Kõige hullem oli see, et me viimasest võetud punktist ei viinud finishisse kaardi järgi mitte ühtegi teed. Leidsime siis mingi metsaraja, mida kaardil polnud ja tormasime mööda seda, kuna see viis kompassi järgi õiges suunas. See lõpujooks oli muidugi vägagi omapärane- kuijutage ette kahte külajoodikud, kes maani täis olles, tuigerdavad jooksusammul külapoe poole, et enne alkomüügi keeldu viimane jook saada. Igal juhul me suutsime lausa _sprintida_ viimased veerand kilomeetrit või nii, seega jäime ainult 21 sekundit üle aja. Aplaus ja lillevarred.

Peale võistlust ei viitsinud me järjekorras toitu oodata, rallisime hoopis Jõelähtmele, kus mu terve päev magusat energiakraami sisse ajanud kere viimaks soolast sööki sai. Ma võiksin vanduda, et kuulsin magu õnnest kiljumas, kui esimene lusikatäis seljankat mööda söögitoru sisse voolas.

Üldkokkuvõttes on füüsililine olek täitsa normaalne. Ainult kaela/õlalihastes on tunne, nagu oleks neist rong üle sõitnud. Pisut nukker on asjaolu, et saime seekord ikkagi vähem punkte, kui eelmine kord. Samas on mul hull motivatsioon järgmine kord uuesti minna ning veelgi tublim olla ning lisaülesandeid saime ikka palju rohkem tehtud, mis oligi üks eesmärk.

Nüüd on veel küsimus, kes minuga järgmine aasta kevadel metsa tuleb, kuna üks teatud persoon reedab püha ürituse ning hoopis konnajalgu söövale rahvale külla sõidab?

Elus.

Vist. Urk. Homme täpsemalt.

Ablas miisu

Ma pean vist tihedamini sööma hakkama. Mõnad päevad tagasi hammustasin süües vasakusse põske, eile otsustasin, et vasakpoolne keeleäär on piisavalt maitsev, et sinna oma hambad sisse lüüa. Lõunasöögil oli just mure, et kumma suupoolega ma siis närima peaksin.

Ai känn duu it!

Iga kolmapäev on mul alati hull kergendustunne, kuna neljapäeval pole kooli. Samas olen ma nüüd veendunud, et saan kõigi ainetega ilusasti hakkama, vastupidiselt esimese nelja nädala muljele. Kõigega, välja arvatud matanaal. Kes selle aine küll välja nuputas, pidi küll eriline aju olema. Aga noh, pole hullu, kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

Me ettevalmistused Libahundiks on kenasti joondumas, olemas on enamus vajalikku energiapommtoitu, jooki, riideid ja loodetavasti ka kompass. Kui see ennustatud räme torm nüüd ootaks veel ilusasti ja ei tuleks enne pühapäeva, siis oleks ma ülimalt tänulik Ilmataadile. Muidu tuleks mööda tormist/lörtsist metsa ringi tormata, mis pole arvatavasti üldse nii vahva.

Loobi tukka, muidu tukk loobib sind

Nädalavahetusel hullult õppimise plaan läks täiega aia taha, aga sellest pole hullu, kuna asendustegevused olid palju mõnusamad. Ühe, Kellenimemeeinimeta sünnipäev näiteks oli väga tore. Loobi tukka, keha kasutades, on selle peo õppetund. Õnneks tuli vana kaardivägi ikka appi, kui hümn aka “Lords Of the Boards” tuli, muidu oleks üksi tuka äkki täitsa ära loopinud. Pärast sai kenasti Kellenimemeeinimeta ägedas peopaigas põõnata kuskil lae all, hellalt naeratav Jüri Homenja pilt und valvamas. Hommikul seda pilti nähes ma oleks muidugi ehmatusest oma laealusest pesast peaaegu alla potsatanud. Ja Jaagup on ikka niivõrd palju rohkem isane kui mina, et noh… recept. Tõsiselt. Hiljem pugisime veel hiina toitu hästi-hästi palju ning õhtul oli kirsina tordil “War on Terror” lauamäng. Ma vist sain juba aru, kuidas see mäng töötab. Mõned näited: kui Rene ja Triin omavahel kaklesid, siis pakkusin Triinule “relvi” aka “War!” kaarti müüa. Samas pakkusin ka Renele, et ma _ei müü_ neid kaarte teatud summa eest. Hiljem, kui sama kaardiga Irvet ründasin: “Oo, ma näen et teil pole enda kaitsmiseks relvi, soovite ma müün neid teile mõõduka summa eest?” Miskipärast ta keeldus siiski. Hiljem korraldasin terroristlike elementide vastu täiemahulise tuumasõja, pommitades Euroopa ning Põhja-Ameerika neist puhtaks. Extreme liberation!

Järgmine nädalavahetus on ka loodetavasti sama väsitav. Kuigi mitte nii soe arvatavasti. Libahundi jälg ootab oma järge, vaja ju seekord kiiremini sibada, pjedestaalile lähemale.

Päris Kiri

Eile sai trennis jälle kakeldud. Seekord lausa kahe preilina vastu. Väga huvitav oli vaadata, kuidas karate, kickbox ja mingid ähmased mälestused taij-st omavahel hakkama püüdsid saada. Jätkuvalt püüdsime me koos Liisiga Triinu vastu ellu jääda, kes oli hullult äksi täis ja kargas me ümber nagu kohvi joonud orav. Täna on vasak pöial pisut veider (õpi hoidma!) aga jällegi oli väga vahva. Varsti tahetakse vist jalalöögid ka sisse tuua, peab hambad ära kindlustama. Liisi muidugi irvitas kõht kõveras mu “kure” asendi üle, aga ma uurisin täna oma ninjamsterilt järgi, tegin kõik õieti.

Leidsin oma postkastist eile ka Päris Kirja. Paberil ja puha. Polnudki pulmakutse, nagu esialgu arvasin. Lihtsalt kiri, selline üldine. Tatiga liimitud mark oli isegi peal. Ma sain vist Päris Kirja kunagi ammu kaitsväes teenides.

Ja lõpetuseks sõimaksin natuke seda “tarkpead”, kes mõtles välja, et telefoni teel inimestele asjade pähemäärimine on hea mõte. Arvatavasti ongi, päris inimesele “ei” öelda on keerulisem, kui reklaamlipakas prügikasti visata. Aga neetult nõme on keegi viisakalt pikalt saata, kuigi arvatavasti inimene pole ise nõme, vaid ta töö on. Ma ei taha seda kuradi krediitkaarti ja sooduskaarti ja muud pornot! Eriti siis ei taha ma seda, kui mulle seda vägisi urruaugust sisse topitakse. Kujundlikult rääkides, muidugi. Ja kuidas neil õnnestub alati siis helistada, kui ma liikluses autoga manööverdan, on täiesti arusaamatu.

Vihmamees

Selgus just, et see nädalavahetus saab ka vist jalga sirutada. Profit. Loodetavasti (?) mitte kella viieni hommikul seekord. Samas, eeldatavasti ma ei pea seekord kell 11 rooli istuma ja pikalt rallima. Jällegi profit. See muidugi tähendab, et ma pean homme/laupäeval kooli suhtes eriti tubli olema, sest pühapäev läheb toibumisele, alko süsteemist väljatrennimisele (võimaluse korral) ning kaelamassazi järgi igatsemisele.

Panin täna tähele huvitavat asja. Nimelt päevadel, mil vihm trummeldab akna taga, väljas on vastik, märg, muidu ebameeldiv, peab voodist välja ronima töö pärast. Samas nädalavahetustel, kus oleks võimalik pikalt põõnata, on ilm ilus ja päikeseline, seega lähevad päikesepatareid tööle ning tuleb jällegi voodist liiga vara lahkuda. Ühesõnaga, palun ühte vihmast laupäevahommikut, kus saaks kuulata vihmasadu akna taga, ise samal ajal sooja teki all padjahunnikus ringi rulludes.

Lisaks haaras mind praegust ilma vaadates arusaamatu kihk Sügisgrilli järele. Talvegrilli jaoks on ju vaja trenni teha ning uute, huvitavate temperatuuridega end harjutada. Kuigi ma ei kujuta hästi ette, kuidas nii vesise ilmaga puid üldse põletada. Ohtralt petrooliumi?

Õpi või upu

Liisil tuli siin ükspäev suurepärane mõte, et peaks minema vette solberdama. Täna läksimegi mina, Triin ja Liisi uljalt rätik üle õla, KalevSPA veekeskusesse, kus oma inimkala pooli uuesti püüdsime välja manada. Triinul õnnestus see väga hästi, Liisi ujus ka vapralt edasi- tagasi, mina püüdsin mitte uppuda, nagu tavaliselt. See on päris huvitav dilemma, kui sulle vesi hullult meeldib ja samas on sul ka veider-kramplik hirm ülepea kohtade ees. Sellele vaatamata olen ma jäärapäiselt kindel, et Vähi koht on vees ning olen kõvasti vaeva näinud oma vesise poole treenimisega. Maltal soolases meres hulpimisest oli roppu moodi kasu, on tänase päeva järeldus. Tegelesin basseini madalamas pooles hoolsalt allveeujumisega, õppisin natuke krooli (mis tuleb mul päris hästi välja, kuni selle kohani, mil uuesti hingata on vaja) ja ujusin koeramoodi lausa basseini teise otsa ära. Viimane on räme saavutus isiklikus mõõtmes. Lisaks tegime kiiruserekordeid torudes, mõnulesime soojas mullivannis/aurusaunas ning lõpetuseks leidsime, et üritust tuleb kindlasti korrata. Vesi on ikka äge. Vesi koos sõpradega on ägedam.

PS. Täna oli eepiliselt läbikukutud lineaarlagebra järeltöö. Sattusin hoogu ja lahendasin kogemata nii variandi A kui ka B ülesanded. 25 minutiga antud 45 asemel. Pärast vabandasin pikalt õpetaja ees. Loodame parimat.

Igavesti noor?

Enne mängule minekut ostsin poest ka neli pudelit õlut. Kassas vaadati mulle otsa ja nõuti dokumenti. Ma liigutasin üllatunult kõrvu ja küsisin üle. Tõepoolest. Ma siis näitasin oma ID kaardi ära ja senimaani ei suuda otsustada, kas rõõmustada või mitte.