Ikshakli

No shied.

Lõhna kui peekon

Eile olin vahelduseks suht vara kodus ja mõnulesin just teadmises, et mul on ligi 8 tundi vaba aega, kui Irvel tuli idee metsa minna. Pikalt ei mõeldud, võtsime auto pilgeni rahvast täis ja rallisime Kaberneeme. Käisime kõigepaelt ära mere ääres, mis oli väga kena ja kus Triin miskipärast pahkluudeni vette kargas, siis uurisime lõkkekohti. Esimeses kohas olid mingid romantikud tegutsemas, seepärast võtsime ette me eelmisel talve külastatud grillkoha ja toimetasime seal. Grillitud seened on väga mõnnad, põhjalikult sai lahatud karude hingeelu ja üleüldse palju teravmeelitsetud. Ilmaga vedas ka hullupööra, sadama hakkas alles siis kui me end minekule sättisime. Soojendus tulevaste talvegrillide jaoks on tehtud. Kuid ikka veel on minu jaoks lahendamata isejuhtiva auto probleem, sest sellistel üritustel kaine autojuhi koht pole eriti populaarne.

Koheva sabaga (patsiga) rebane

Eelnädala tunnid ongi põhimõtteliselt õhtul nüüd. Viimasel päeval nägin viimaks oma kursuse ka kogu tema hiilguses ära. Tutvumisring vanemate olijate poolt juhatatud tunnis oli väga muhe. Otseloomulikult jäi mu pats juba inimestele hambu. Või kui töökaaslasi tsiteerida siis mu “kosena langevad juuksed”. Aga lükkasin ühe noore aktivisti kiirelt rühmavanema ametikohale tanki ja mulisesin vist natuke pisut rohkem kui tohtinuks.

Aga tolle kujutava geomeetriaga hakkab nalja saama ja kõvasti. Kui õppejõud sulle ikka kirglikult seletab, et punkt joonisel on sirkliga tehtud auk, mille ümber on tõmmatud millimeetrise läbimõõduga joon ning soovitab sul peent liivapaberit kaasas kanda pliiatsite järelterituseks, siis…

Eilsel orienteerumisel sai ka kõvasti nalja. Kõigepealt käisin peale korralikku ringitormamist põlveni mudamülkas ära, irvitasin sellepeale end ogaraks ning jätsime siis eelviimase punkti lihtsalt võtmata. Endal oli ka väga loll tunne hiljem, et kuidas siis nii. Ratkinit kohtasin ka, kes muuseas mainis, et oli püüdnud mind suvel Ganjapanga Ekstreemi võistlusele kutsuda, kuid polnud kätte saanud. Mul on kahtlane tunne, et minul on tekkimas mingi hullsportlase imidz. Ja veelgi kahtlasem tunne on see, et järgmine aasta ma isegi tahaks seal tõesti kaasa lüüa.

Propelleriga müts

Reede oli… huvitav. Laupäeva ja enamuse pühapäevast passisin kodus ja tervenesin, kui pühapäeva õhtu välja arvata, mil Kloogale põrutasin ja hullult autosid pesime. Sumomaadlejate kostüümides muidugi, loopides üksteist vahuste shvammidega ja kilgates. Või siis mitte. Samas pakkusid Irve vanemad mulle ka lõhekala, millest ma otseloomulikult keelduda ei suutnud, nii et mu visiit sinna venis pikemaks, kui planeeritud.

Eile oli ka esimene koolipäev, mis oli selline kummaline. Õppejõud, kes pidi õpingukorraldusest rääkima meile igast tarka juttu, viibis hoopis Pariisis, seega rääkis dekaan meile sellist üldist mula. Pool oli selline kasulik teave, pool oli niisama mull. Õnneks kinkis Triin mulle kukeaabitsa, kus on värvimiseks igasuguseid pilte. Igavates loengutes on nüüd midagi teha.

Whopiduu

Homme saab olema tore päev. Või siis mitte.

Aga muudel teemadel, jõudsin KitarriHeeroses viimaks “hard” raskusastmele. Selline tunne on, nagu jookseks peaga vastu seina kuskil kolmanda loogrupi juures. Vasak käsi on ammu iseseisvuse välja kuulutanud ja keeldub koostööst. Kahju muidugi, et kuskilt päriskirda võtta pole. Tahaks proovida, palju näpuosavus paranenud on tänu pidevale klõbistamisele.

Lugedes kaarti

Teinekord, kui ma kuskil ütlen kaarti lugedes, et “Jep, sinna” siis võite vabalt mind parandada. Eile nimelt läksime üle pika aja metsa ringi tormama. Jooksime rõõmsalt ära punktid 1-2-3, kui mingi hetk vaatasin: “Nii 12 on võetud, nüüd 11… ootoot! Ja 13 on meil eelmisena võetud??! Tämmit!”. Ühesõnaga ka meisterorienteerujad võivad 4 punkti asemel kogemata 14 võtta, kui kaardil numbrid ligistikku on. Vähemalt sai tükk aega irvitatud enda üle ja kõik ülejäänud punktid mingis järjekorras siiski ära võetud. Valikorienteerumine for teh win!

(M)ärkamas sai ka käidud, hullult kaasa üüratud, viisakat härrasmeest mängitud (pikkade käistega särk oli hea mõte) ning igast rahvast kohatud.

Kolmikteemadel

Tööl on ikka mõnus. Veider öelda, aga täitsa igatsesin kogu selle sebimise järgi. Vähemalt ei ole aega, et nädal aega Tartus olla ja maksa piinata. Muidu oli täna muhe olukord, kui helistasin hommikul valdadesse, et uurida oma nelja projekti saatuse kohta. Igal pool tehti suuri silmi, väideti et neil pole aimugi, kus või mis mu projektid on. Ühesõnaga kõik neli, kahes eksemplaris kausta, on kuhugi ära rännanud. Irvitasin laialt ning palusin ikkagi välja uurida, kus ja mis. Nüüdseks on selge, et mu projektid on ikkagi ilusasti olemas.

Kooli suhtes käitun juba nagu kogemustega nihverdaja, uurin tunniplaani ja vaatan, kas äkki saaks TPTs tehtud tehnilise joonestamise aine (mis oli jube pliiatsiväänamine/närimine) kuidagi kujutava geomeetria pähe üle kanda. Füüsika ja matemaatika saavad olema lõbusad muidugi.

Ja natuke ka täringuveeretamise kõrghetkedest. Eilses, varsti pausile minevas drägunis, saabusid seiklejad tänu oma veale kogemata uude maailma. Kaks päikest, mõnus suvine ilm, silmapiirini ulatuvad sügavrohelise muruga kaetud madalad künkad. Võrreldes selle lumetormise ja talvehuntidest kubiseva maailmaga, kust seltskond just saabus, oli uus koht täitsa paradiis. Umbes pool tundi hiljem tiirles punt nõutult taevalaotuses oma loheratsude seljas. Esimene kohatud (täiesti sõbralik kusjuures) kohalik võimukandja lebas maapinnal lömastatult, õlast ärarebitud vasaku käeta, tuleloitsudest natuke kõrbenuna. Muud kohalikud (lähima künka taga laagris olnud sisalikratsudel 20-30 tuhandepealine väehulk) raputasid maapinnal vihaselt seltskonna poole oma piike. Ma täpselt ise ei saa ka aru, kuidas neil igal pool õnnestub selliseid jamasi korraldada. Kaose Ratsanikud, tõega.

Elu? Kahjuks mitte

Vaatasin just oma tulevast tunniplaani ning jõudsin järeldusele, et järgnevatel kuudel kuni kevadeni, mul eriti elu pole. Jääb aega umbes paariks spordiasjaks ja Shadow dräguniks ja see on ka kõik. Kurb.
Muidu käisin ära Lelles ja Tartus ning hankisin Pagana käest kõik “Heavy Metal” ajakirjad, kus on “Requiem: The Vampire Knight” koomiks sees. Eile lugesin neid poole ööni, mille tulemusena olin ka unes ise Limbosel ja kaksasin mutantidel päid maha.

Tänase päeva nägu ja kommentaar lähevad arstile.
A: “Kas teil mingeid vastunäidustusi tuimestitele on?”
M: “Pole aimugi, mind pole kunagi tuimestatud varem”
A: “Aga hambaarstil? Puurides?”
M: “Pole kunagi kasutanud”
A: “O.o”

Teadaanne sõjarditele

Kui kellegil on isu see pühapäev paintballi kõmmutada, siis andke mulle laupäevaks teada. Kella ühest ja umbes 500 kr läheb maksma.

Kell ei mõõda aega, ta mõõdab iseennast

Kolmas trennipäev on juba väga hirmus. Jooksmine nii väga polegi, kuigi puus annab päris palju tunda siiski aga just muu rabelemine. Erinevad lihased saavad otsa, mis pole omadega veel täitsa võhmal. Igal juhul olin tubli ja tegin ära. Praktiliselt võitsin ma juba ka väljakutse, kuna Haart lihtsalt põõnas kõik mu neli helistamist maha! Täiesti hämmastav, kuidas mõni inimene võib magada. Ma käisin isegi tema maja all ära ja helistasin sealt ka, et ei oleks hiljem mingit kobisemist, kuid ei midagi. Õnneks Triin oli seekord kaasas, ei pidanud üksi tõmblema.

Muidu tundub ööblogimine uueks kombeks saavat, sest kell on jällegi kaks läbi ning ma saabusin just Irve poolt vaatamas ägedat filmi nimega “The Man from Earth”. Soovitan.

Muidu kommenteeriks ma veel erinevaid inimesi ja nende põngerjahoolitsust. Öösel autole järgi minnes nägin muidu täitsa ontlikku paarikest, kes aga olid silmnähtavalt maani täis, samal ajal vedades enda ees lapsevankrit. Olin neist juba möödunud, kui selja taga kostis kihutava vankri rataste krigisemist kruusal ning naispoole uimasevõitu manitsust “Kullake, ära tee nii…”. Fakk, jätke laps koju, kui jooma lähete või midagi. Üleeile seevastu nägin trammi ootamas kahemeetrist hevikolli, mustas motikameeste logoga T-särgis, tätoveeringud kätel siuglemas, pats poolde selga ulatumas. Ta kõrvale oli hoolitsevalt pargitud ka lapsekäru põngerjaga , kes oli kenasti rihmadega kinni ning kaetud nahktagiga.