Palju toredaid inimesi

Sa sindrinahk, kuidas mulle meeldib asju ajada inimestega, kes teavad ka natuke, mida ma püüan neile selgeks teha. Täna käisin kohtumas maaomanikuga ühe pingeparanduse projekti asjus, tegelane oli mõistlik ja teadis täpselt mis on 10kV liin ja selle servituudiala suurust ja värki. Baaselektrivärgenduse võiks kuidagi inimestele selgemaks teha, siis äkki ei süüdistata meid enam niipalju maade varguses ja muus toredas. Kuigi jah, enamusele pole seda siiski vaja.

Pallike

Kohutav õgardlusehooaeg on saabunud. Pistan silma pilgutamata kinni kõik toidu, mis mu ette antakse ja nõuan lisa. Sport on ikka hirmus asi. Muidugi on täiesti arusaamatu, kuhu see kõik läheb, sest kaalus olen pisut alla võtnud isegi.

Muidu on täna olnud kummaline päev. Jube tahtmine oli vahepeal teatud inimestele hullult halvasti öelda, kuigi põhjust otseselt polegi.

Epic Victory!

Võitsime Bocki tervelt minutiga. Otsustasime Renega suures õnnejoovastuses juba, et nüüd pole meil mõtet enam orienteerumas käia, kui tuli mingi Rene tuttav ja selgus, et tema võitis meid poole minutiga. Tämmit. Järgmine nädal peab jälle siis rassima minema. Aga ma näen arvatavasti unes ka neid Nõmme künkanõlvu, millest me lugematu arv kordi üles ja alla sibasime.

Kodukülmik on ka täiesti tühi. Avasin “avariivaru” ja proovin täna suures võidukusetuhinas terve purgi hernesuppi korrana pintslisse panna.

Krats

Puugihammustus sügeleb. Hullult tahaks kratsida aga ei saa. Nii ma siis istun siin, nihelen ja urisen.

Aegna

Kui me reedel hakkasime Aegnale sõitma, siis jäi mulle Liilia viimasest sõnumist mulje, et meil tuleb võidelda marutuule, üle paadi uhtuvate lainete ja hiidkalmaaridega. Tegelikkuses oli pisut tuuline ja natuke vett pritsis üle paadiääre. Maabusime kohale, võtsime õhtul mõned õlled ja olime viksid ja viisakad siiski, minnes varem magama.
Laupäeval hakkas põhitrall pihta, lendasime peale hommikusööki positsioonidele ja alustasime simuleerimisega. Kunstveri ja lateksist haavad, mida kasutada saime olid.. rõvedalt reaalsed. Me legendiks oli olukord, kus kaks maani täis tölli läksid patareide peale turnima. Üks kukkus alla, teine helistas abi järele ja kukkus seda tehes samuti patareilt alla. Kui päästjad saabusid, nägid nad kuidas üks äärmiselt ebakaines olekus persoon lohistab oma sama ebakaines olekus kaaslast üle kivide, kinnitades ise, et varsti oleme sadamas, kus ootamas on uued õlled. Lohistatav (Rene) omas kerget peahaava ja lahtist jalaluumurdu, lohistaja (mina) leppis lahtise käeluumurru ja salakavala jalarebendiga, mida oli raske märgata. Minu kehastatav persoon oli kusjuures veel hullult aktiivne: kaanis õlut, sebis ringi, lärmas, üritas päästemeeskonna naisliikmetele külge lüüa, ukerdas metsa vahele minestama, paigaldas hoolitsevalt sõbra peahaavale “teelehti” ja oli muidu tüütu. Enamuse ajast ma jäin viimaks vaikseks ja kukkusin ära, kui mu jalahaava üles ei leitudja kinni ei seotud. Esimene meeskond talutas mu lausa eemale, pani istuma ning kui ma ära vajusin kommenteeris “näe, see jäi ilusti magama, norskab”. Tegelikult ma minestasin verekaotusest ja norskamine oli tingitud takistatud hingamisteedest. Kokkuvõttes suutis kaheteistkümnest meeskonnast meid mõlemaid ellu jätta ainult viis. Arusaadav, kuna me ei teinud neile asja üldse mitte kergeks ja oli näha, kuidas neil juhe kokku jooksis, kui me vigastuste tõeline ulatus riiete alt välja tuli. Päästmine pole mitte kerge töö, selles mõttes olid kõik väga tublid siiski.
Õhtul selgus, et Vihterpalus põleb mets ja praktiliselt kogu laager kadus saarelt seda kustutama. Seega õhtusest muljetamis/suhtlemisplaanist ei tulnud midagi välja. Aitasime seevastu laagrit kokku panna, õhtul lõkke ääre lahendasime Bocki mustikaviina ära ja kebisime viimaks magama, kui liiga külm hakkas. Elu nagu hernes. Hommikul lõpetasime laagi kokkupanemise, mida polnud üldse vähe, kui nüüd järele mõelda, hankisime natuke puuke päikese käes lebotades ja saime ilusti mandrile tagasi. Petsiga sai juba kokku lepitud, et millagi suvel läheb sinna Aegnale tagasi, lihtsalt puhkama.

LISA: Meenus ka huvitav detail Tallinna parkimiskorralduse kohta. Reedel jättis Bock oma auto lauluväljaku alumise sissepääsu juurde, täiesti legaalsele parkimisalale. Pühapäeval tuleme tagasi, vaatame, auto läinud. Järelpärimisele öeldi, et sundteisaldatud. Hullem hämming oli. Autole järgi minnes seletati, et olevat olnud mingi rattavõistlus seal ja tänu sellele pandi ajutised märgid maha, Bocki auto veeti minema ja märgid võeti enne meie tulekut maha. Bocki pärimisele, et nii võib ju suvalisse kohta märke maha panna, auto ära viia ja siis märgid ära korjata vastati naerdes “eiei, me nii ei tee”. Hullumaja.

Pehmik

Veidrad asjad lähevad hinge. Täna tööasjus Kosele sõites nägin lennujaama juures (seal kus kõik masinad juba 70ga rallivad) kõrge äärekivi ja möödavuhisevate rekkade/autode vahel umbes viiest-kuuest väikesest pardipojast koosnevat parve, kes seal ringi ukerdas. Ei pääsenud nad üle tee autode vahelt, ega üles äärekivist. Kaine mõistus kinnitas, et midagi teha ei saa, miski teine asi röökis “Peatu! Tee.. midagi!”. Tagasi tulles olid nad läinud, loodetavasti kohtusid oma mammaga ja prääksuvad õnnelikult Ülemiste järvel.

Autopesula

Tahaks silmi kraapida aga ei saa, sest irvitan kõht kõveras.

Uue sussi soov

Täielik mure on tegelikult jooksujalanõudega. Eriti sellistega, millega kõlbaks ka orienteerumas käia. Praegused Puuma Isetormajad ™ ei pea sellisele kohtlemisele kaua vastu. Kuigi enne seda käisin ma nendega aastaid trennis, jooksmas ja igast muud põnevat tegemas. Nüüd viimase paari kuuga on nad päris korralikult viga saanud. Mingeid hirmkalleid asju ei tahaks nagu osta, kuna Triinu omad, mis väidetavalt on ainult pool aastat (?) vanad, l33t iseorienteeruvad ja paelusiduvad sussid, näevad välja juba päris hirmsad. Teisest küljest, mingi kets jala otsa kuskil võsas ragistada on ka pahkluude surm. Kurat, miks see sportlik ja tervislik eluviis nii kallis on?

Kadakavõsarammija

Tänane võsas ragistamine oli hullumeelselt tormakas. Mul oli alguses küll uni, aga kui olin esimesed paar punkti ära võtnud, lendas adrekas lakke ja olin hullult täkku täis. Jätsime viimaks Rene tema sõbra hoolde ja tormasime Triinuga läbi punktide. Maastik oli mõnus, väsimust polnud ollagi, läbi tossu tungivaid oksi ignoreerisin ja isegi lõpusprindi jaoks oli jõudu. Hirmus. Bockile küll kaotasin 5 minutit, aga küll koidab ka minu tähetund!

Nüüd olen kurguauguni isetehtud-hästitehtud penne carbonara‘t (jep, mul on kokandusgeen) täis ja ei viitsi mitte mingit euroviisut vaatama minna.

Iga mälestus on millekski hea

“Eternal sunshine of spotless mind” mida Irve just näitas, oli ikka täiesti ajukääre krussikeeratavalt ja vahetult… äge.