GOT

Kui see nädalavahetus läks ainult kaks õlut loosi, siis aprilli vaadates on juba praegu natuke hirmus. Aga raskused on selleks, et neid võita. Seda kinnitan endale kindlasti ka reedel Tartu rallides. Kuigi mulle jääb natuke selgusetuks, kui palju alkoholi on vaja, et “väga halbade filmide õhtut” üle elada.

Muidu kruvisime reedel Triinu juures mööblit. Selline suht loogiline lego oli, kuigi Gregikmon tegi kogu insener-konstruktori mõtlemise enamuses ise ära. Mina kruvisin igasuguseid asju igale poole. Hiljem kruvisin maha kah. Aga kapid said ausad, nagu omatehtud.

Laupäeval rallisime mööda Põhja eestit ringi Ööhiilguritega. Igal pool olime. Sai taaskord tõestatud on Almera on hull maastikumasin, mis läbib lume, sopa, libeduse, metsateed silma pilgutamata. Peale igasuguseid vaateid, metsateid, külglibisemisi, lumepalle maandusime viimaks Liilia juures, kes meid kurguni pirukaid täis söötis.

Pildil pole mina peale pirukaid (kuig tulemus oli umbes sama) vaid mina peale alatut lumepallirünnakut.

Ägedusest

Kokkukruvitav mööbel on äge.

Õlu on äge.

Äge Seltskond on äge.

Läbi pimeda linna kojutuigerdamine on äge.

[Kustutatud turvapõhjustel] pole äge.

Да я худозник не местнõи!

Viimased paar päeva olen oma teise poole juuri avastanud ja Haydamaky’t kuulanud hoolega. Mitte, et ma aru saaks, millest nad jörisevad aga jala paneb tatsuma kenasti. Kunagi peaks Ukrainas ise ka ära käima, aga kardan et see on umbes sama, mis Eesti 10 aastat tagasi. Venekeelseid väljendeid on tänu sellele igal juhul jutu sisse siginenud päris palju.

Eile alustasin “Last Exile” anime vaatamisega ja  sain magama mingi kell X+n. Õnneks on nädalavahetus sees, mil ei pea vara magama minema. Kogu kasutatav tehnika ja maailm on lihtsalt üle mõistuse cool. Pluss on piisavalt möllu.

PS. Järgnevate päevade ilmaennustused panevad mu soojatundlikud varbad rõõmust ringi rulluma.

Lumerõõmud

Vuran-vuran-vuran 70-ga mööda lumist/vesist maanteed Niitväljal, kui ees ilmuvad vilkuvad raudteeülesõidu tuled. Gaas lahti, natuke käiguga pidurdamist ja siis pärispidurit. Auto sõidab otse edasi häirimatult, ainult ABS punnitab hullult oma asja teha. Lahenduseks oli kiirelt külg ette tõmmata ja peatuda mingi 5 m enne raudteeülesõitu. Ainuke, mis puudu filmistseenist, oli sekund hiljem möödatuhisev rong. Aga kaskadöörid jäid magama ja rong tuli alles 2 minutit hiljem. Peab neil palka kärpima vist.

 Lumi on ikka äge. Pezoo mitte, absull ei saa aru, mis loogika järgi see käru lumel käitub.

Ilmataat, va naljahammas

Hommikul sumpasin ümber auto ringi põlvini lumes ja püüdsin aru saada, kus külg ja kus ots. Peale seda kui olin hunniku lund maha rookinud, suutis mu riisirakett isegi auga lumevallidest läbi ukerdada ja mind turvaliselt tööle tulla. Siin kuulasin hirmsaid jutte kolleegidelt, kes elavad Viimsis ja patsutasin mõttes enda viie minuti kaugusel olevat elupaika.

Lugesin just, kuidas üks persoon auto alla jäi ja tänu sellele seitse päeva haiglas veetis. Kui ma enne olin autoga sõites ettevaatlik, siis nüüd olen lausa paranoiline. Eriti ülekäiguradade ääres. Pluss olen paranoiline igavlevate haiglaõdede suhtes.

Pudenenud töökaaslane ilmus ka tööle. Koos oma uue saavutusega, kes nägi jube habras ja unine välja. Töökaaslane seevastu… kiirgas näost. Mingi noore ema säde?

Traditsiooniline suveohe

Kirjutasin täna aktile alla ja märkasin kuupäeva. Number null ja kolm. Järgmised numbrid on juba null ja neli. Mis peaaegu nagu täitsa lubaks juba soojust. Mis omakorda peaaegu täitsa lubab lühikeste pükste väljaotsimist. Saabaste ja talvemantli kappipanemist. Kuskil põõsas sõpradega ringi tuigerdamist, õllekapp näpu otsas. Telkimist. Kanuumatka? Vaikusetappi tööl. Veelgi rohkem autosõite. Rannaliivas varvastega urgitsemist. Silm hirmunult punnis, üle pea vees solberdamist, kinnitades endale, et tegelt ma ujun. Suve tahan, noh.

“Kuradi ****!! ****!”

Täna oli teine sarnane episood liikluses, mille kohta ma suutsin ainult naerust kõõksuda, kui wtf emotsioon möödus. Sõidan mina tasapisi mööda Narva maanteed Pirita silla poole, kui Betooni tänava ristis süttib punane tuli. Jään rahulikult seisma, vestan uue töökaaslasega juttu, kui küljepeeglist märkan perifeerses nägemises mingit liikumist, mis on veider. Pisut tagapool oleva musta taksomersu ette pargib end poolviltu pidurikriginaga tagant tulev uuem läikivmust mersu. Sealt hüppab välja ülikonnas, lipsu ja kaugele kiiskava kuldkellaga kahekümnendates eluaastates noormees, kes kargab taksojuhi juurde, hakkab ust lõgistama ja vannub nagu voorimees. Mis iganes manöövri see takso ka tegi, jäigi mul nägemata, aga see eest veendusin enam, et eesti teedel liigub igasugust rahvast.

LISA: Nädalavahetuste ööprogrammidega tuleb midagi ette võtta. Täna oli terve öö aju harjumuspäraselt (mis tähendab sa polegi kella 4ni üleval???) omatega nii ametis, et korralikust magamisest ei tulnud midagi välja. Silmad punased nagu jänesel. Zombibunny of death!

Pikad nädalavahetused elunormiks!

Pikad nädalavahetused on mõnu kuubis. Eriti kui sa hullult palju jõuad selle jooksul ära teha.
Kõigepealt jõudsin palju oma uut imemasinat igatepidi torkida ja testida. Töötab nagu loom. Arvatavasti igaüks, kes natuke arvutiasjadest jagab, mõistab rõõmu, kui sul on selline asi, mis töötab sigakiirelt ja tõrgeteta.
Seejärel sai käidud metsas. Öösel lõket tegemas. Päeval puid põletada on ju ajuvaba, kes sellist asja teeks, eksole? Kuuvalge öö, lõke ja grillliha. Pluss jäägermeister, va salakaval jook. Kohapeal oli kõik tore, aga koju jõudes tekkis hoobilt keskmine joove. Hämming. Aga mets on tore, kuigi mu kindad lõhnavad siiamaani suitsuvingu järgi.
Matemaatika, mu sõber. Lahendasin laupäeval 2,5 tundi järjest eelmiste aastate ülesandeid ja suutsin selle aja jooksul 75 punkti ulatuses asju ära teha. Siis jooksis klots kokku. Aga pole viga, omapead tegemine on ikka hoopis teine tera, mul tekkis lausa mingi kindlus, et teen selle asja vähemalt 60 punni peale ära. Siinkohal tänaksin kaasmatemaatikut.
Kassinäitusel käisin ka. Natuke kallis oli võrreldes sellega, kui palju kasse seal oli. Aga vähemalt nägin igasuguseid ägedaid karvakerasid. Olgu, osad olid ka veidrad ja ilma karvadeta, aga maitse üle ei vaielda. Mis kasside kõrval imestust äratas, oli puurid. Selliseid imemoodustisi nägin, et võttis lausa pead kratsima. Aga kõige ägedamad kassid olid üks hundikarva elukas ja teine, mis nägi välja nagu pisike lumeleopard. Ju mul on lihtne maitse.
Ellu pool käisime ka. Saatsime kenasti kaugele maale ära. Palju mulli oli ka. Koostööna.
Ja täna oli trenn. Oujees.

Filmiminutike

“3.10 Yumasse” oli ikka äge film. Ägedus vaheldus “wtf” momentidega nii sujuvalt, et filmi lõpuni polnud päris selge, mis lahendus tuleb. Ja mina arvasin, et häid vesterne ei tehta enam.

“Aga maag peabki kõige targem olema”

Ma pean siin ka ära mainima, et tegelikult oli mul esmaspäeval jälle au juhtida sigaägedat drägunit, kus mängijad olid olukorras, kust isegi mina väga head väljapääsu ei näinud. Aga üle ootuste tegid nad s*tast saia, suutes kivi ja kõva koha vahelt välja vingerdada nii, et nad lõppkokkuvõttes jääks isegi kasumisse. Eeldusel, et nende hull planeerimine ja vangerdus töötab nii, nagu peab. Tore on sellist punti juhatada nende keerulisel teel Impeeriumi teenistuses. Järgmine nädal hakkab igal juhul nalja saama.

Praegu tulin just trennist, kus sai Haartiga arutatud igast elulistel teemadel a la kas Rol f juunior on ikka see, kes ta väidab ning hoolega raskusi tõstetud ühest kohast teise. Kui ma nüüd oma autole suudaksin selgeks teha, et tegelikult on puldist uste avamine hea mõte ning välja mõelda, mis selle pika nädalavahetusega peale hakata, oleks elu vapsee tore.