[12:53:32] Keegi says: elekter on nagu armastus – näha enamasti ei ole, aga kui katsud siis suriseb üle kere. lisaks, seda ühte tõelist ja tugevat saad elus tunda tõenäoliselt vaid korra
Pole ime, et mulle mu eriala meeldib.

[12:53:32] Keegi says: elekter on nagu armastus – näha enamasti ei ole, aga kui katsud siis suriseb üle kere. lisaks, seda ühte tõelist ja tugevat saad elus tunda tõenäoliselt vaid korra
Pole ime, et mulle mu eriala meeldib.

Nädalalõpp läheneb hirmsa hooga. Tantsupidu veel kuskilt ei paista, kuid olen valvel. Üldse kipub vedru natuke maha käima. Täna on valik, kas filmiõhtu seltskonnaga või rahulik lebo kodus raamatute/anime seltsis. Kisub rohkem viimase poole, eriti kuna filmid ei imponeeri eriti. Kvaliteetaeg kodupesas for teh win.
PS. Mõni vallavalitsus on ikka selline, et anna olla.
PPS. Suve tahaks juba.

See pole normaalne, et sa lähed poodi, mõtled läbi kolm toitu, mida võiks endale teha. Koos maitseainete, lisade ja kogu krempliga. Hakkad siis, ikka veel mõeldes, ostma muid vajalikke asju. Viimaks koju jõudes avastad äkki, et oled ostnud kõike muud välja arvatud toitu. Vahid lollaka näoga natuke tühja kilekotti ja külmikut vaheldumisi, kraabid kokku viimased makaronid, viimase muna, suures hulgas maitseaineid, natuke sinki ning keedad kokku roa, mis keele alla viib. Lõppkokkuvõttes – profit.

Eriku blogist inspireerituna hakkasin ka kõmmutamise asja ajama. Esialgne plaan oleks siis järgnev:
1) Glock 19 10 lasku
2) .357 Magnum revolver 6 padrunit
3) Taktikaline (lühike) pumppüss 5 tavalasku +1 õlanihestaja
4) AK-47 poolautomaatne versioon 30 lasku
5) Desert Eagle .50 Action Express 2 lasku
6) Ruger .454 Casull Magnum revolver 1 lask
Maksaks 900kr pluss käive, toimuks Männiku tiirus lähima kuu jooksul. Huvilisi?

Vahest on mul tööl küll selline tunne täpselt:

Tegelikult peaks hakkama kuidagi tegema nii, et ei drägundaks enam kella poole üheni öösel. Muidu peab hakkama energiajooki tarbima järgmine päev. Ja näiteks Starter mõjub mu seedimisele umbes sama mõjusalt kui peotäis purgeeni.

Nädalavahetus möödus jälle ringirändamise tähe all. Kord ühes kohas natuke õlut libistades, kord teises kohas tekiilat slämmides ja hommikuni kareldes. Muidugi mõned tantsulõvid pidasid veelgi kauem vastu, nii et retsept. Kaela olen viimastel päevadel nii toredasti ära maganud/loopinud, et mine või massööri juurde.
Natuke tähelepanekuid:
-See inimene, kes mõtles välja kahepäevased nädalavahetused, igavene tõbras.
-Korteripidudega tuleb pausi pidada natukeseks, hakkavad oma võlu kaotama.
-Vihmas ringisõitmine on jätkuvalt elamus.
-Vihmas kõndimine samuti. Eriti kui sul on peas viis kera lõnga, nii et sealtkaudu võib kasvõi pangega vett peale valada, sul on ikkagi soe.
PS. Eile, seoses ühe teatud tähtpäevaga tekkis meil Gregikuga küsimus, et mis teeksid me tutvusringkonna inimesed, kui tuleks üldmobilisatsioon. Paljud hoiaks kõrvale, paljud punuks üle piiri, paljud läheksid kõigele vaatamata? Karmol pole vaja vastata.

Imestasin omaette, miks meil kontoris nii vaikne on viimasel ajal. Lõunalauas naised siis rääkisid, et 1/3 firmast on hoopis kuskil puhkamas. Teine 1/3 läheb järgmine nädal. Seega jääb tööloomade nimekiri veelgi lühemaks ja kontor hoopis vaikseks. Tunne on sama, mis suvel, kui miski ei liigu valdades ja kõik puhkustel seetõttu. Aga kus on minu liivarand ja palmipuud, külmad margariitad ja tumedasilmsed senjoriitad?
Winampi muusikanimekiri tundub ka nii ära leierdatud praegu, et tuleb vist ise laulma hakata.

Pea on nagu vati sees. Sõitsin Anijale ja tagasi nii, et kätteõpitud liigutustega vahetas keha käike, tallus pedaale, samal ajal kui aju püüdis silmade kaudu välja ronida. Ei mahtunud, seepärast valutab nüüd.
Aga eile juhtus niipalju hulle asju ühes mängus, et mitte ei saa vait olla. Kõik algas sellest, kui me avastasime, et suudame välja mõelda ükskõik mida. Muidugi selgus ka üsna varsti, et pahatihti lähevad asjad nihu. Igal juhul mingi hetk ma keelasin teistel mõelda välja asju, mis mind kuidagi mõjutaks. Üks tegelane soovis selle peale, et kõik oleks külas, välja arvatud mina. Ja plõnks! seisis minu ümber neli kanajalgadel majakest. Peale seda kui minu tegelane lõpetas naerust maas ringiveeremise ja tulutult olime püüdnud asja tagasi muuta avanes järgnev vaatepilt: punapäine turris juustega poiss ratsutab hobusega, talutades järel ohelikuga enda hobuse täpset, kuid mustvalget koopiat. Tema järel taaruvad üle põllu neli kanajalgedal, omavahel vadistavat majakest, ühel krossimotikas seinal, teisel jalgratas. Hämarduvale lagendikule jääb vaid üks mossitav, kahekordne maja…

“Genoom”i vaatamine möödus tähelepanekute saatel, et Eesti on ikka pisike, suured mehed eespingis ei roki ning “tuumapiim” on ikkagi jubedalt rõve asi. Gea (eile Liisi rollis) ütles oma blogis kõik ära mis vaja, seega ei hakka kordama. Määä! lisaks ainult.
Nädalavahetuse plaanid loksusid kah paika. Jätkame tantsusammul.

Tervisekontroll läbitud. Lühidalt: nägemine nagu kotkal, süda nagu härjal, vererõhk ja muu ka tibens-tobens. Boonusena olen kasvanud veel ühe sentimeetri ja trenniskäimisest on niipalju kasu, et kaal on kasvama hakanud jälle. Ainult veresuhkrut soovitati justincase kontrollida, kuna ma olen ablas tõbras ja sõin 2 tundi enne minekut. Rohkem venitada soovitati ka trennis, seljale olevat hea.
Ja homme on jälle mingi strateegiaarutelu kuskil koolituskeskuses, seega miinus üks tööpäev jälle. Tämmit. Märksõnad endale: Kino. Doonordamine.