Nimerõõmud

Okei, unustage ära. Ma tegelt ei tahagi und näha. Vähemalt mitte sellist. Mina poistebändis. Nuff said. Sain juba seda unes nähes ajutrauma. Süüdistan selles natuke eilset mängu. Muud mõistlikku seletust ma ei leia, miks ma peaksin Viru väljakul palja ülakehaga kiljuvatale fännidele esinema kahe kaaslasega. Või siis on mu salajased unelmad välja löömas. Viimasel juhul palun mind kuhugi luku taha panna, on vähem piinlik.

Aga tänane päeva kõrghetk oli siis, kui läksin Maanteeametisse kooskõlastama. All ütlesin valvurile oma visiidi eesmärgi ja nime. Otseloomulikult tehti nime peale “Palun korrata?”. Ohkasin ja hakkasin rahakotti koos juhilubadega välja õngitsema. Raputati pead ja küsiti uuesti “Korrake palun”. Kordasin siis. Valvur muheles ja pani nime kirja, kommenteerides “Oleks võind kohe öelda, et ukraina nimi”. Mul kukkus lõug kolinal põrandale.

Unenäotu

Ma võiks ka nii ägedaid unenägusi näha nagu mõned siin. Aga ei midagi viimasel ajal. Millega mu alateadvus tegeleb, huvitab? Magab öösel või? Põrsas. Täna ähvardati mind muide lokitangidega või nende veidrate jubinatega, mis pähe käivad ja ka lokke teevad. Tänan ei, mul on niigi probleeme oma laka kontrolli all hoidmisega.

Black Label Society – Lead Me To Your Door

Õppimise kolm faasi

Kui pole ikka 7 aastat matemaatikat eriti kuskil nuusutanud, on esimene kokkupuude veidike kummaline küll. Tööl arvutan ainult kaablikaevikute jaoks ruumalaasi ja kaablipikkusi. Täna pandi aga täie rauaga.

1 Faas: ooh erm.. oot meenub jajah… ohhm I can do this s**t!
2 Faas: mis valem? kustkohast? Oooot… jaa lühis ajus
3 Faas: jaaa saime tagasi rajale. vist.

Hetked, mil ülesanded nagu iseenesest lahti põimisid end, olid ägedad. Teised, kus nad lihtsalt numbrijadaks silme ees jäid, eriti mitte. Aga üldkokkuvõttes polnudki väga jube, ma lihtsalt koledalt roostes ja pisut aeglane. Lihtsalt tuleb nädalavahetustel hoolega lahendama hakata.

Koolijüts

Täna pean kooli minema. Üle mitme aasta. Et midagi õppida. Päris hirmus väljavaade. Nii võib veel targaks saada ju.

Vuhh nädalavahetus vol 2

Reedel oli siis Cloverfieldi vaatamine. Ma ei hakka üldse kommenteerimagi, sest ei taha rikkuda midagi aga kui te vähegi kannatate õlalt tehtud filmi vaatamist suurel ekraanil, minge vaadake kindlasti ära. Minu jaoks personaalselt ei olnud pildi hüppamine probleemiks aga noh, mõned ei talu.

Laupäeval tegime natuke plaane ümber ja maandusime hoopis Saku metsas lõkke ääres. Oli täitsa vahva. Peaaegu. Õhtu jätkus palju toredamalt “Tantsud neljale” programmi raames, Irve pool. Keda ennast polnud kodus. Old Tbilisi punane vein rokib jäkuvalt ja sai tõestatud, et korralikuks jalakeerutuseks polegi vaja suurt seltskonda. Õhtu küsimus “Kas need mehed tantsivad ka?” sai ka loodetavasti vastatud.

Aga natuke vinguks vahelduse mõttes tervise üle. Juba eile oli tunne, et sai natuke külma aga praegu on hoopis kehv olla, kurk paistetub hurraa saatel ja jube soe on olla. Igasugune tee on otsas ja piim ka vist vana. Skrjuud.

Laupäeva öö lugu Guano Apes – Lords Of the Boards

Õnnelik tõbras

Ma päris täpselt ei tea, kuidas ma selle olen ära teeninud aga mul on maailma kõige ägedamad ja abivalmid sõbrad.

 Õhtul kino ja “Cloverfield”, loodame et magu peab, kirjelduse järgi pidi kaameratöö päris… põrkav olema.

Ostlemisest

Suur oli täna mu üllatus, kui sain kaks paari pikki pükse alla 400 krooniga. -50% ale for teh win! Eelmine suvi seevastu hankisin kolm paari _lühikesi_ pükse ja maksin ennast halliks. Järgmine ost oli rihm, kuskohas mul oli hämming ruudus.  Mismõttes maksab üks püksirihm 3/4 kahtede pükste omadest?! Järgmine kord kasutan kotinööri.

Tänud Kristelile siinjuures, kes nõu ja jõuga abiks oli. Väga operatiivne käik oli, vups poodi ja vups välja. Ei jõudnud isegi ostuallergiat tekkida.

Plaanid, plaanid

Nagu ikka, algab nädala esimene pool ilusasti vaikselt ja lõpupoole hakkavad kujunema igasugused plaanid. Nüüdseks oleks vaja ära käia ostlemas, nii riideid kui raamatuid, doonordamas, teha tööd hullult, trennida ja remontida. Lisaks sajab väljas praegu nii mõnusalt lund, et metsas lõkkeõhtu plaan koputab aina tungivamalt aju taganurka. Õnneks ostlemise suhtes saan vist abi täna ning doonordamine pole ka nii keeruline protsess. Kaasveritsejaid?

Suvaline fakt: Koselt tagasi sõites nägin ka kiirabiautot vastu tulemas Tallinna piiril. Nii juhil, kui kõrvaloleval arstil olid ees respiraatorid. Vilkureid ega midagi põlemas ei olnud aga tekkis ikkagi huvi, mida nii ohtlikku nad siis veavad.

Puhata ja magada

Mida teha, kui nädalavahetusest tekib hull unevõlg ja järgmisel päeval saabud ka drägunilt sigahilja? Ärkad hommikul äratuskella lõugamise peale, teed selle kahjutuks, viskad voodi alla ja magad kuni kella 12ni. Peale seda oli tunne, nagu oleks uuesti sündinud. Elagu pursuilik vabagraafik!

But i still love technology

Vahest on tõesti selline tunne, et korraks pilgutad silmi ja kogu elu lendab vuhinal eest mööda. Möödunud nädalavahetus oli täpselt selline. Reedel läksime pubituurile, mis õnneks piirdus ainult Beerhouse nimelise turistilõksuga. Texas oli pungil täis, nii et sinna tekiila joomise plaan luhtus (mis on hea, sest muidu oleks olnud Ai Carramba!). Järgmine päev algas lõunani magamisega, millele järgnes tapeedikraapimine. Betoonini välja nagu peab. Omandasin lausa teatud vilumuse selles asjas. Järgnes korteritrall Irve pool. Tekiila seekord suutis end peole sisse smuugeldada. And tequila neeeever comes alone. Hommikul kella seitsmeks oli mul jalad lühikeseks tantsitud, joogid otsas ning ma olin higine nagu põrsas põuasel suvel. Hommik (loe: lõuna) oli seevastu ilus ja helge, arvatavasti tänu sellele aktiivsele ringihüppamisele peo ajal. Hea toit, mõtlemist mittevajav film ning siis kirsina tordil õhtune trenn saunaga.  Suutsin juba kenasti unelema hakata, kui terev nädalavahetuse niisama passinud kujutlusvõime täistuuridel tööle hakkas. Keerlesin siis voodis, samal ajal kui aju täistuuridel olemasoleva drägunikampaania jaoks kohutavates kogustes ideid genereeris. Ma ei kujuta küll ette, kust mängijad selle aja võtavad, et kõik mu poolt valmis mõeldud põnevused läbi mängida.

Aga! Rohkem ma DG ajal nädalavahetustel ei joo. Eelmine nädal läksin pidutsema, sekkus me sõtta üks siiani eemale hoidnud portugali liit. See nädalavahetus pidutsesin, tuli veel suurem ja hullem seltskond kallale. Järgmine kord oleks raudselt terve server meil kukil. Kuigi tänaseid sündmusi vaadates ega väga palju puudu pole viimasest. Aga moraal on praegu poistel (ja tüdrukul) selline, et me lähme põhja alles siis, kui me viimane hävitaja vastu vastase lahinglaeva esiklaasi põleva tulekerana pilbastub.