Seekordne Tartu retk oli vist kõige pööraselt ägedam üldse. Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, kuida me Irvega startisime reede õhtul. Teel ajasime meelt lahutavalt/jahutavalt juttu, vedasime natuke hääletajat ja saabusime Tartu enne kogu Tallinna hordi pealevajumist.
Ja siis läks lahti. Rummipudelid avati, kokapudeleid pritsiti. Irve mäkkaiverdas pagana arvuti-teleka vahelise ühenduse ka korda ja Pablo Francisco uus üllitis läks peale. Rahvast vooris. Möla jooksis. Magama sai kell neli. Viis tundi und.
Järgmine hommik põrutasin Mehikoormasse. Nuusutama Shadow pool lauamängulaagrit. Enne seda paar sellist.. ootamatut poeskäiku ja voila!, oligi auto inimesi ja kraami maast laeni täis. Tunne oli sama, nagu larpi korraldaks. Kõik see võttis muidugi koledamalt aega ja jõudsin Peipsi äärde hiljem, kui planeeritud. Peale seda käisin veel Chloe tarvis natuke ringi rallimas ja mängimine võis alata. Troonide mäng koos lisaga on äge. Heaks kiidetud. Toitu oli mängukohas ka nii, et mul tekkis ajus kerge lühis lausa. Ja lihapirukad! Njäm! Nuusutamine läks igati korda ja teinekord kavatsen varem kohale minna, kui veel veab ja kutse saabub.
Õhtul tassisin Chloe abiks (jälle) mingi kolaka teleka kuuenle korrusele ja algas retk Videvikutsooni. Alguses oli kõik tore. Kuni hetkeni, kui me olime Paganaga umbes 30km tartust ja peatsuime väga väsinud raudteülesõidu piirikute eest. Vilkuvad punased tuled ja puha. Aga mida pole, on rong. Istume autos, viimaks lähme välja. Rongi ikka pole. Pagan teeb suitsu, mina niisama keerutan näppe. Rongi ikka pole. Ühesõnaga: pime metsavaheline tee, vilkuvad ülesõidutuled ja meie kahekesi, ümberringi täielik vaikus, tähed siramas pea kohal. Nagu mõne kehva õuduka stsenaarium. Tegime kiirelt sääred. Natuke edasi helkis meile vastu Taaveti täht. Hull meiepoolne hämming. Lähemale sõites selgus siiski, et kuusnurk moodustus kahest üksteise taga olevast liiklusmärgi kolmnurgast. Üks nitrokoer hiljem olimegi kohal. Järgnevast ajalugu diskreetselt vaikib. Kell pool 5 hommikul (mina olin purukaine, kuna eelmise õhtu rumm andis tunda, blokkides seega räigelt) otsustasime Tartu tagasi vurada. Lahkusime Videvikutsoonist ilma suuremate takistusteta. Kuus tundi und.
Täna tassisin esivanema rõõmuks veel briketti natuke ja nüüd olen ma natuke päev otsa tööd teinud kelgukoera tundega. Aga üldemotsioon on “…wow…”.
Saagiks sain ka 625 läbisõidetud kilomeetrit. Tagumik meenutab pirni. Siiski palun, ärge üritage seda noppida.
