Ma pole küll eriline anime fänn, kuid vahest ikka vaatan. Teisipäeval sain oma käppade vahele “Samurai Champloo” nimelise seriaali. Väga mõnus asi. Praegu 11 osa juures. Vahepeal vajus asi küll natuke ära, kuid lõpupoole läks jälle paremaks. Tegelased on mõnusad, mitte mingid superkangelased vaid luust ja lihast inimesed. Nende pidevad rahaprobleemid teeb nad muidugi tunduvalt maistemaks. See, et nad hullult ässi kikivad tundub igati loomulik. Verd on, kuid suurtes kogustes lendavaid kehaosasi ja soolikaid ei näita, mis on ainult positiivne minu arust. Isegi esiosas äralõigatud käekönt varjati siivsalt varrukaga. Tunnuslugu on mingi hiphop, vahepeal oli mingi tegelane, kes tegi oma bossi tutvustava kõne ajal beaboxi ja palju on kasutatud graffiti kirjasiili. Üks peategelane on kohutav mõõgaga lahmija, kes pole siiamaani suutnud leida kedagi, kellest ta jagu ei saa. Teine on selline tasakaalukas ja vaikse häälega dojos õppinud samurai. Neid kahte siduvaks tegelaseks on noor tüdruk, kes otsib päevalille järgi lõhnaat samuraid ja on võtnud mõlemalt sõdalaselt lubaduse, et nood üksteist enne seda maha ei löö.
Teisel teemal, tahaks No99 teatrisse “GEP”i vaatama minna, kuid üksi ei viitsi.
