BLS

Mingi värk on sellega, et Rock Cafes toimuvatel konserditel on heli nii kuradi valjuks keeratud, et ei saa hästi lauludestki aru. BLS ajal eile oli veel enam-vähem, aga viimane Metsatölli ja RAMi koostöö ajal oli nii hull, et ei saanud isegi sõnadest aru. Kas on see kõigi bändide soov madalaid nii üle keerata või RC helimehe/puldi kiiks, ei teagi. Igal juhul on vist järgmine kord vaja kõrvaktropid kaasa võtta. Ja üldiselt olen muutumas järjest vaenulikumaks igast lakku täis noorte nolkide suhtes, kelle kontserdi ainus eesmärk tundub olevat teisi rammida lava ees. Aga muidu Zakk keevitas vägevalt, sai tuka kenasti lehvima.

Kevadine lõunaskäik

Möödas on hullult tegus ja samas jube vahva nädalavahetus. Reedel hängisime Crata/Gregiku pool ja vaatasime NO99 “Ühtne Eesti” DVD ära. Väga massiivne ettevõtmine oli ikka. Kas siis sellepärast või niisama läksin täna lugedes DASA/MSA paska lugedes eriti närvi. Mis tähendab siis seda, et podisesin omaette nagu siil või nii. Laupäeval kimasime Tartu, kus sai üle pika aja tartlasi kohatud ja rummi libistatud. Tartu ja selle inimesed on ikka muhedad. Järgmine hommik krõmpsutasime Arcanari juures veel värskeid küpsetisi ning siis tuli üle elada emade külastus. Kaks korda, kuna koostööst keelduti. Kevad Lõunas on ikka mõnus. Lõpetuseks raport Oliver rindelt, kes on nüüd hakanud täitsa omapead põrandale asetatud madratsil aega veetma, kus siis hullult kätega-jalgadega vehib ning häälitseb. Lisaks on hakanud väga palju naeratama, heldimus. Up-up and awaaaayyyyyy!

Tõsta terviseks

Trennisaalis on suur televiisor, kust jookseb mingi MCM või sarnane muusikakanal. Ilmselgelt on muusikatööstusel ideed otsa saanud. Igas videos on täpselt üks stiil: naislaulja puhul ~3 kostüümivahetust, väänlemist, taustatantsijad võimalikult paljad, meeslaulja puhul… täpselt sama või alternatiivselt väänlemisele peab ta välja nägema võimalikult cool. Kuna heli on maha keeratud, näeb see kõik väga humooriline välja. Tulnukad orbiidil vaatavad pilte ja kratsivad kukalt “Nemad küll Kosmoseliigasse astumiseks valmis pole.”

Teiste släkkimise tõttu pean motivatsiooni leidma ja üksi trenni minema.

Jepikajee

Eelmine pühapäev oli päev, kus ei tahtnud mitte midagi teha. Kole unine ja uimane ja morn ilm oli. Peegeldus minult täiega tagasi. Isegi Miniron oli viril ja uimane, samas ei suutnud kuidagi magama jääda. Eile samamoodi vigises ja vägises enamuse ajast nagu pisike krimpsus mugul. Täna on päike ja rõõm ja vabadus. Samas oli eile hetk, kus ta kõhuli vedeledes küünarnukkide peal püsti ajas end, tuikus ja ringi vaatas, nagu boss. Ligineb kuuele kilole ning on avastanud pöidlalutsutamise õilsa kunsti. Enamuse ajast muidugi ei saa pöidlale veel pihta ja lutsib entusiastliku ilmega terve käsivarre kallal.

Käisin haapsalus, sõin lõunat mingis tuntud kohvikus, mille nime ma ei mäleta. Igal juhul on seal selline peller, kus on punane kardin, soolalamp, hiiglaslik peegel ja üldse mõnusalt äratehtud sisekujundus. Ka Maakera Imperaatoril poleks olnud häbi sellises kohas oma asju ajada.

Vabamalt

Täiesti pekkis, kui mõnus see üks vaba päev nädala sees on. Esmaspäev olin tööl, siis eile sai uuesti rihma lõdvaks lasta ja täna on juba kolmapäev! Huvitav, kui rikkaks peaks saama, et neljapäevast töönädalat endale lubada saaks?

Battleship filmi käisin ka vaatamas. Täitsa OK äktsionmuuvi oli. Üldse on praegu hea filmiaeg, vaadatavaid asju tulemas järjest.

Kuunatsid tulevad!

Toppisime reede õhtul Irve auto pungil huvilisi täis ja kimasime Haapsallu. Seal esilinastus “Iron Sky”. Minge kõik seda filmi vaatama! Tegemist on ühe parima asjaga, mida ma üldse viimasel ajal näinud olen. Müts maas me ülelahenaabritest filmitegijate ees. Osad naljad on natuke väga interneti/mängude spetsiifilised, aga enamus on puhas kuld. Loodame, et tuleb Tallinna ka.

Me tuleme rahus!

Zvitserlandia

Šveits oli naljakas maa. Esiteks muidugi on ta täitsa jaburalt kallis, nägin 70 eurost šokolaadi näiteks. Teiseks on neil väga kõva “minu-küla-on-iseenda-boss” mentaliteet. Igal maakonnal (kantonil) on omaette maksusüsteem ja seadused. Neil on lausa kolm kihti – asula maksud, maakonnamaksud ja siis riigimaksud. Tänu sellele ongi näiteks Zugi linnas palju rahvusvaheliste firmade peakortereid ja rikkaid välismaalasi, kuna seal on maksud äärmiselt madalad. Isegi lennukis, millega mina lendasin oli oma tosin ilmselgelt vene päritolu tegelast. Looduse poolest oli tunne mõnusalt mägine nagu Norras, aga kõik oli kuidagi väga korralik, samas kui Norra jättis rohkem “metsikuma” mäletuse. Aga kõige ägedam asi, mis silma jäi, oli kohalik elektrisüsteem.

Kolm (!) pistikupesa ühe standartsuuruses karbi peale. Lisaks on see veel meie pistikutega sobiv. Maandust küll ei saa, kuid nt läppari laadija jaoks pole vajagi ju. Geniaalne!

Juunioripilt ka ikka. Väike Mugul:

Šveits

Istun siin lõunapausi ajal Šveitsi mägede vahel ja koolitun hullult. Väljas on kontrast: siin all orus maapind rohetab ja temperatuuri on julgelt üle 10 kraadi, samas on siinsamas lähedal mäetipud, millel olevad puud on üleni lumised. Õnneks olen ka kõvasti rüganud ja asju selgeks teinud omale, tean umbes 60% teemadest juba enne. Kohe teeme näpud õliseks, ma loodan.

Tark-kann-telefon

Sain eile uue, nutikama telefoni – LG Dual Simi. Juba mõni tund hiljem, kui ma trenni poole kimasin, hakkas piiksuma. Kuidagi oli raibe google kalendri endasse imenud ja ära sünkinud ja nüüd andis lahkelt teada, et mul on 10 minuti pärast trenn. Polnud päevagi vana ja juba spioneerib! Ma ise ei teadnudki, et mul gkalendris selline asi kirjas on. Raudsealt vaatab ka mind öösel, kui ma magan…

Dylan Moran

Minu esimene kokkupuude püstiseistes komejantimisega sai alguse siis, kui Pagan kunagi Pablo Francisco etendust näitas Tartus oma suurepärasest telekast. Seega, kui DM Tallinna sattus hüppasin kohe piletisaajate kampa. Sain küll koha teistest pool saali eemal, aga ega ma neid ju sinna kuulama lähe, lohutasin end. Teisipäeva õhtul olin pink-ja-ponks kohal, oodates põnevusega, mil mu pilet saabub. Kui etenduse alguseni oli umbes 5 minutit, selgus, et ma oleks pidanud ise oma pileti kaasa võtma, kuna noh, oli saanud pileti eraldi. Ilmselgelt mu eepiline elevandimälu oli mällaris. Õnneks sain Heru “telefoni” abil gmaili sisse logida ja sealt uksetädile oma triipkoodi vabandavalt viibutada, midagi segast pomisedes. Sain ilusti sisse ja oma kohale. Kole palju ägedaid inimesi/tuttavaid oli kohal, mis ainult rõõmustab. Järelikult on meil sarnane huumorisoon. Dylan ise oli väga muhe, kuigi esimene vaatus oli palju tugevam.