h1

Trt ja Tln

February 8, 2010

Reedel oli oleng Chloe pool, kes on hakanud pursuiks ning kolis korterisse, kus on küte, soe vesi, WC ning muud pursuilikud mugavused. Arutasime viimase mängu asju ning tegime ka ühe ringi War on Terrorit, mis läks vahepeal täitsa tuliseks ära. Õnneks lahkusid kõik sõpradena, maailm sai terrori käest päästetud Antarktika Rahvavabariigi poolt ning radioaktiivsed Aasia ning Euroopa said ainult kurvalt nutta oma kõrbenud stepitaeva all. Minu vapper, õilis, vaikne ning tore PanAmeerika Demokraatilk Ühendus oli siiski õitsev ning nagu eelpool mainitud, tore. Ma ka olin umbes millimeetri kaugusel võidust, enne seda kui to hirmus pingviinide armee Lõuna-Ameerika üle ujutas.
See taktika, et oled vahelduseks vaikne ja ainult natuke ässitad teisi üksteise pihta tuumarelvi kasutama, töötas peaaegu edukalt..

Järgmine päev saabus hord tallinnast, täringute, alkoholi ning expijanuga. Löödi kolle, löödi üksteist, arutati asju, päästeti päkapikurassi. Alkohol jäi kõik alles, mille kohta tehti mulle karm märkus. Lubasin end lähitulevikus selles vallas parandada, kõige hiljem vabariigi sünnipäeva tähistades. Oli hea nädalavahetus.

PS: Kes veel ei tea, siis me hakkasime kambaga Dwarf Fortressi mängima. Siin on meie legendaarse kindluse kroonika. Algus on natuke kuiv, hiljem läheb paremaks.

h1

VJJ ründab taas

February 4, 2010

Põnev. Kutsuti ägedale üritusele, mis on kolme kuu pärast ja ma just see nädal lubasin ära, et lähen airsofti lahingule too päev. Mis on tõenäosus, et mul on samal ajal kaks asja nii pikalt ette planeeritud? Üpris suured, tundub… Kurp.

Muidu käisin just jooksmas väljas. Väga mõnus oli, kuigi lumes sibamine oli kraadi võrra raskem võrreldes kindla jalgealusega.

h1

Nuusuta mu õit

February 4, 2010

Eile koju jõudes tervitas meid juba koridoris hais. Selline räme lehk, natuke magus, samas ka kibe. Õnneks leidsime süüdlase kiirelt. Passis teine potis ja õitses nagu ogar. Karistuseks võtsime tal pea maha. Peale mõningast tuulutamist muutus ka õhk hingatavaks. Potitaimed on ikka hirmsad.

h1

Jää ja Tule laul 2010

February 3, 2010

Nüüd, kust viimasest LARP-ist on natuke aega möödas, võib vast kokku võtta. Reede algas sellega, et ma sõitsin Anne noortekeskusesse, pakkisin seal asju tohututes kogustes peale. Siis sõidsin Ludosse, siis Toomele, siis mängukohta. Seejärel tagasi koju, siis Vanemuise parklasse, siis Toomele, siis kuskil linna, siis rongijaama, siis Kaitseväe ühiselamutesse, siis uuesti Toomele ja siis mängukohta. Selleks hetkeks, kui ma kohale saabusin, olid mul suunurgad juba täitsa vahus. Eriti hull oli muidugi see, et mul oli kõht rämedalt tühi. Juba vanarahva tarkus ütleb, et näljane Aweron on porisev Aweron. Igal juhul arutasime poole ööni mänguasju ja siis magama. Norskamisega peletasin kohe ühe GMi allkorrusele, teised suutsid imekombel vastu pidada.

Järgmine päev möödust joostes, tormates, mölisedes ning joostes. Lumes ringi sumbata pole muide üldse kerge. Õnneks mu kostüüm oli suht pädev- villane ja linane kihiline kombinatsioon hoiab sooja väga hästi. Viimase episoodina mängisin veel öösel hauast tõusvat kooljast Lannisteri kolli. Protsess ise nägi välja nii, et kaevasime põllule haua, katsime selle riidega, siis loobiti sinna kõvasti lund veel peale ja voila: kääbas valmis. Istusin kogu selle lume all jupp aega. Vägevama effekti saavutamiseks olime lõiganud puruks ühe keemilise valguspulga ning selle kiivri peale laiali määrinud, nii et see pimeduses ägedalt helendas. Samas haises see ka erakordselt rõvedalt. Peale seda kui ma olin viimaks kogu selle lume, riide ja muu kuhja alt välja saanud (nägi välja nagu sünniks xenomorph väidetavalt) ning mööda lumevälju madistanud rõngassärgi ja muu kolaga, oli mul toss täitsa väljas ning rohkem ma toast ei lahkunud.
Kaitseliit ja noortekeskuse omad, kes meil kaasas olid, madistasid ja hullasid mööda metsa kõvasti, vähemalt niipalju kui mina nägin, nii et loodetavasti sai rollimäng mõned uued huvilised juurde. Paar asja läksid muidugi nihu ka, aga see selleks. Kaitseliidu välikatel, mis kogu mänguaja suppi ja sooja teed keetis oli geniaalne mõte, toitu said kõik loodetavasti kõvasti.

Järgmine hommik oli muidugi pirn, mis kogu mulje ära rikkus. Nimelt ei saabunud teine buss, mis pidi hunniku rahvast ära minema. Helistasime firmasse mingi tund aega järjest, kuid keegi ei võtnud toru. Viimaks oli meil olukord, kus auto oli asju pilgeni täis topitud, maja oli lukus ja bussi ei olnud ikka veel. Proovisime veel igast alternatiivseid transpordivahendeid hankida, vandusime siis, jätsime ühele inimesele bussiraha ning vedasime end linna ära, jättes rahva teele bussipeatuse poole. Mis oli PR viga, kui järgi mõelda, kuid too hetk olid kõigil juhe koos ning hing täis. Vähemalt said kõik koju, nagu selgus ning ehk pole väga kurjad ka. Niru tunne jäi endal kokkuvõttes kogu üritusest, just selle viimase bussiepisoodi tõttu.

Aga see üllatuslikult andis mulle hoopis indu juurde uus vampiirikas teha. Siiani olen välja uurinud me vanade tõlgitud materjalide asukoha ja leidnud vist ideaalse koha (tänud Sprot), mis eelmisele väga alla ei jää. Progress.

h1

Hey, we’re fungus!

February 1, 2010

Värskendamaks teie teadlikkust seente osas: ettevaatust!

h1

Nina kaudu rääkimine

January 29, 2010

Täna juba lendame larpikohale, et saaks hullunult ringi sebida seal ja mul on selline tuumanohu, et anna otsad. Ma ei saa üldse arugi, kuidas nii palju tatti ühte ninna mahub. Kust see kõik tuleb? Kas minu paremas ninasõõrmes on avanenud portaal Tattlandiasse? Põskkoobas on nagu Bag of Holding (of Tatt (of Death))? Kui värske õhk nüüd kahe päeva jooksul ka ei aita, siis ma arvatavasti pean Iidsetele ohverdama mõned taskurätikud ja neli musta muna.

Mass Effect on cool. Loodetavasti on seda ka teine osa.

h1

Vigin-mögin

January 26, 2010

Vaikselt hakkavad mängujuhi rõõmud taasmeenuma. Eriti mängijate osas. Kes ei viitsi, kes ei saa, kes just käis, kellel on vanaema sünnipäev, kelle jaoks on liiga külm. Kõik on otseloomulikult väga head põhjused aga mis mõttega peaks hullult punnitama ja sebima, kui nö “turgu” ei ole. Firmajuht, kes müüb toodet, mida ei taheta, on idioot ju. Äkki lihtsalt Eesti LARPi maastik ongi nii pisike, et kõigile ei jagugi mängijaid. Vanad enam ei viitsi/on lastega/kasvasid suureks, noored teevad oma pisikesi mänge ja nii ongi. Ja iga mõne kuu (?) tagant tehakse suurem mäng, kuhu saab mõistliks koguses rahvast kokku. Võibolla peaks paika panema lausa graafiku? “See ja see kuu, teed mängu sina, see ja see kuu sina!”. Või mängijaid kloonima? Importima? Viimane küsimus pani mind muidugi mõtlema, et vene rollimängijatega meil pole üldse mingit ametlikku kokkupuudet. Selles mõttes, et palju on käinud www.rpg.ee lehel üldse?

Mõistagi ma praegu lihtsalt vigisen, kuna mäng on tulemas ja tasapisi hakkavad mängijad alt hüppama. Nagu ikka. Ja tegelt on meil ilgem hord inimesi kohal, lihtsalt neid haruldasi “rollimängijaid”, keda igale poole laiali saaks jagada, on vähevõitu.

Ja “Suguvõsa kokkutulek: Camarilla” tuleb ikkagi ära teha. Kui ma leian inimesed, kes aitaks teha ja koha ja aja ja leiaks me tõlgitud klannifailid/tegelased üles. Miks? Sest keegi teine ei tee ju!

Tegelikult saab kõik korda.
Vigina lõpp.

h1

Unikaru

January 21, 2010

Iga kevad ootan ma seda Hetke, kus sa oled kuskil väljas ja tunned, et päike soojendab kenasti põske. See Hetk on minu jaoks märgiks, talv hakkab läbi saama ja varsti tuleb kevad, millele järgneb kõige parem aastaaeg – suvi. Arvestades, et praegu on temperatuurid sellised, nagu nad on, ei jõua ma seda Hetke ära oodata. Eriti, kuna siin lõuna laiuskraadidel peaks see kevade tekkimise ajakava olema palju lähemal. Lisaks, tahan ma kohutavalt magada. Kui see pole kevade märk, siis mis on?

Lisaks sellele, rms Dragonath vallutas India. Uudisteagentuurid kajastavad seda alljärgnevalt:
Reuters:
“Age-long territorial dispute and turmoil in the region settled when in the middle of another political summit between warring regions out of nowhere came long-haired sweating and cursing guy, who said that everybody can suck his *beep* and this *beeping* place no belongs to *beeping* Brigade.
Everybody agreed and went home.”

h1

Vulgaris Magistralis

January 18, 2010

Iga kord, kui mul pikemalt külas käiakse, nakatan ma inimesi mingi õudsa arvutimänguga. Eelmine kord oli selleks klassikaline “Evil Genius”, mida teatud inimesed lausa kella 10ni hommikul mängisid. Nüüd tundub olevat uus hitt “Plants vs Zombies”. Vabandan siiralt kõigi ees, kes tänu sellele unetunde kaotavad. Püüan järgmine kord ennast parandada.

Muidu oli nädalavahetuse üritus igatepidi “lege”. Välja arvatud sügavkülma osa, mille peame nüüd üles sulatama ja puhtaks küürima, kuna mingi buuz otsustas sinna laiali valguda. Loodetavasti ei ole laiali valgunud see sinine kraam. Muidu shnipsutasime erinevaid väga peeneid ja mittepeeneid kokteile, pidasime kultuurset vestlust väga olulistel teemadel, kasutasime jää purustasimel pead (jää võitis). Osa püherdasid meie voodis ringi “Axis and Allies” lauamängu seltsis, kus ma vahepeal käisin õpetussõnu jagamas. Lõpetuseks tegime veel heruga posu veekokse ja oligi hommik. Lõpetuseks Maailma Kõige Isasem Lugu.

h1

Raudsüdamed 3

January 15, 2010

Täna on huvitavate seoste päev. Vaatan tööasjus Swiss nimelist asja ja kohe meenus, kuidas Hearts of Iron 3 mängu kampaaanias mul oli plaan tillukest, kuid hambuni relvis ja silmini kindlustatud Sveitsi mägiriik langevarjurite abil vallutada. Üldse pean ma seda mängu jätkuvalt kiitma, peale uusi pätse on asi tehtud suhteliselt stabiilseks, mis on sellise mastaabi mängu juures suht keeruline. Hoi3 on kõigile tugitoolikindralitele rangelt kohustuslik. Praegu näiteks hoolitsen mina peaaegu kõigi oma virtuaalriigi huvialade eest: diplomaatia, kaubandus, tootmine jne, samas kui kõik sõjapidamine on üle antud AI-le. Mis tähendab seda, et mina ainult määran paika armeed, nede juhid ja allüksused ning kogu sõjategevus jääb arvuti aka kindralite juhtida. Liigagi reaalne on vaadata, kuidas vahest AI minu arvates rumalusi teeb ning kiruda või samas rõõmustada hästi läbi viidud läbimurde või kaitsetegevuse üle.