Nüüd, kust viimasest LARP-ist on natuke aega möödas, võib vast kokku võtta. Reede algas sellega, et ma sõitsin Anne noortekeskusesse, pakkisin seal asju tohututes kogustes peale. Siis sõidsin Ludosse, siis Toomele, siis mängukohta. Seejärel tagasi koju, siis Vanemuise parklasse, siis Toomele, siis kuskil linna, siis rongijaama, siis Kaitseväe ühiselamutesse, siis uuesti Toomele ja siis mängukohta. Selleks hetkeks, kui ma kohale saabusin, olid mul suunurgad juba täitsa vahus. Eriti hull oli muidugi see, et mul oli kõht rämedalt tühi. Juba vanarahva tarkus ütleb, et näljane Aweron on porisev Aweron. Igal juhul arutasime poole ööni mänguasju ja siis magama. Norskamisega peletasin kohe ühe GMi allkorrusele, teised suutsid imekombel vastu pidada.
Järgmine päev möödust joostes, tormates, mölisedes ning joostes. Lumes ringi sumbata pole muide üldse kerge. Õnneks mu kostüüm oli suht pädev- villane ja linane kihiline kombinatsioon hoiab sooja väga hästi. Viimase episoodina mängisin veel öösel hauast tõusvat kooljast Lannisteri kolli. Protsess ise nägi välja nii, et kaevasime põllule haua, katsime selle riidega, siis loobiti sinna kõvasti lund veel peale ja voila: kääbas valmis. Istusin kogu selle lume all jupp aega. Vägevama effekti saavutamiseks olime lõiganud puruks ühe keemilise valguspulga ning selle kiivri peale laiali määrinud, nii et see pimeduses ägedalt helendas. Samas haises see ka erakordselt rõvedalt. Peale seda kui ma olin viimaks kogu selle lume, riide ja muu kuhja alt välja saanud (nägi välja nagu sünniks xenomorph väidetavalt) ning mööda lumevälju madistanud rõngassärgi ja muu kolaga, oli mul toss täitsa väljas ning rohkem ma toast ei lahkunud.
Kaitseliit ja noortekeskuse omad, kes meil kaasas olid, madistasid ja hullasid mööda metsa kõvasti, vähemalt niipalju kui mina nägin, nii et loodetavasti sai rollimäng mõned uued huvilised juurde. Paar asja läksid muidugi nihu ka, aga see selleks. Kaitseliidu välikatel, mis kogu mänguaja suppi ja sooja teed keetis oli geniaalne mõte, toitu said kõik loodetavasti kõvasti.
Järgmine hommik oli muidugi pirn, mis kogu mulje ära rikkus. Nimelt ei saabunud teine buss, mis pidi hunniku rahvast ära minema. Helistasime firmasse mingi tund aega järjest, kuid keegi ei võtnud toru. Viimaks oli meil olukord, kus auto oli asju pilgeni täis topitud, maja oli lukus ja bussi ei olnud ikka veel. Proovisime veel igast alternatiivseid transpordivahendeid hankida, vandusime siis, jätsime ühele inimesele bussiraha ning vedasime end linna ära, jättes rahva teele bussipeatuse poole. Mis oli PR viga, kui järgi mõelda, kuid too hetk olid kõigil juhe koos ning hing täis. Vähemalt said kõik koju, nagu selgus ning ehk pole väga kurjad ka. Niru tunne jäi endal kokkuvõttes kogu üritusest, just selle viimase bussiepisoodi tõttu.
Aga see üllatuslikult andis mulle hoopis indu juurde uus vampiirikas teha. Siiani olen välja uurinud me vanade tõlgitud materjalide asukoha ja leidnud vist ideaalse koha (tänud Sprot), mis eelmisele väga alla ei jää. Progress.
