Siin ei ole grippi

Viirused ründavad. Tuleb end põdrasamblatee ja ingveri sisse ära kasta. Loodetavasti ainult seespidiselt. Kuna tavalise gripi vastu vaksineeriti, järelikult on kas ninasarviku, linnu, pingviini või tasmaania kuradi gripp. Loodan, et viimane, oleks vähemalt äge.
“mida sa põed?”
“tasmaania kuradit!”
“….mad props.”

Lebola

Nädalavahetus, kus ei pidanud kannigi tegema, on äärmiselt mõnus asi. Istud kodus, liigutad varbaid, väljas käid ainult siis, kui vaja. Toksisin Dragon Age, lugesin Pagana poolt antud Warhammeri 40k raamatuid (ametlikud Black Library teosed!), avasin kaks korda Tulilinnu, enne kui mõistsin, et interneti ei ole ja mugisin erinevaid häid asju. Üks õhtu kulus lauamängudele veel ja oligi läbi see nädalavahetus.

Nüüd plaanis veel homme internet saada (Hüperkiire!), veel raamatuid lugeda inimkonna mitte-nii-roosilisest tulevikust 40 000 aastat praegusest ning püüda juutjuubi kaotusest üle saada.

Õhkpehme

Juba mitu päeva on Pagan siin teinud kihutuskõnet airsofti tarbeks. Me Ghiliga ka istume nüüd erinevate poodide kodukatel ja vahime kahureid, piilume SinuTorust erinevaid videoid ning teoretiseerime teemadel “Hell plastplönn huule sees” või “Granaat: Sinu sõber ja liitlane”. Õnneks mul ei ole niipea rulli, et mingisse elektrimootoriga plastikpritsi investeerida aga tahes-tahtmata meeenuvad helged päevad ajast, mil ka ise Balti jaamast ostetud plastjullaga (mis kandis uhket nime: pumppüss) mööda vanu sõjaväeosasid sai ringi joostud. Tuleb vist ikkagi kevade poole ka laigulised selga tõmmata ja mingile suuremale mängule ronida.

Ja enne kui tuleb mingi paintballi tegelane ülbama: jah, airsofits lastake plastplönnE aga teie lasete plastplönnIGA. Mitte, et paintball kuidagi halvem oleks. Ema ja tütar, ema ja tütar.

Muusikat ka:

Ma ei koli enam kunagi

Peale seda kui sa oled terve nädalavahetuse pakkinud ja veel pakkinud ja autosse vedanud asju ja sõitnud, sõitnud, sõitnud ning siis kell neli pühapäeva öösel (esmaspäeva hommikul?) magama saanud, on selline tunne küll, et enam ei koli kuhugi. Iialgi. Kuigi samas, alati on võimalus palgata kolimisauto ja 10 neegrit, kes su asjadega mööda treppe üles-alla jooksevad, samal ajal kui sa kokteili kõrval luristad.

Kui nüüd pikemalt rääkida, siis reedene vana korteri kokkupakkimine ja kraami uude kohta üle viimine oli suht valutu. Kuni selle hetkeni, mil me olime pool üks öösel Tallinnas ukse taga, mis ei avanenud. Selgus, et mustaka korteri omanikud olid kohal käinud ja kogemata kinni keeranud luku, mille võtit mul polnud. Ma polnud just siis kõige õnnelikum apelsin siinse ilma peal. ütleme nii. Põõnasime Preili vanemate pool ning hommikul alustasime pakkimisega. Õhtul saabudes veeresime Irve poole, kus tähistasime tema mullatoidule lähemale nihkumist. Sain nalja, jäägermeistrit, tantsu (vähevõitu isiklikult), doktor pipart ja lauamänge. Polnud paha üritus ühesõnaga.

Järgmine päev selgus, et me moosimine oli tulemusi kandnud ning Heru (kes on kunn!) nõustus meile abiautojuhiks/pakkijaks/tassijaks tulema. Nagu enne mainitud, magama saime kell 4 öösel, kuid enne seda tegime ära TLN-TRT-TLN otsa, laadides igas otsas hullumeelsetes kogustes kola peale ja maha. Isiklik lemmik oli üks Kapp, mis oli neetult raske, suur ja kas ma juba mainisin raske. Higistasime seda Heruga trepist üles nagu kaks kääbikut liiga suurt singirulli (maha jätta ei saa aga jõud käib ainult napilt üle) vedades. Praeguseks hetkeks on 90%+ asjadest kuhugi ära topitud ning elupaik näeb juba elatav välja. Saaks veel interneti sisse oleks, elu nigu hernes. 100 mega alla 20 üles, n00bz!

Muudel teemadel, olen külastanud ka kohalikku spordiklubi, üritades trenniharjumust jälle sisse viia. So far, so good. Isegi Pagan õnnestus kaasa meelitada. Tartu on cool…
.
.
.
Sõna otses mõttes, krdi jahe ilm on.
Heru on ikka kunn!
Ja Gregik on tore.

And in the fifth, sixth and seventh day, they moved

Mõne tunni pärast hakkab kolimismaania. “Before” pildid praegusest kohast on tehtud, õhtul teeme “after” pildid ka. Ja ma suudan vaevu uskuda, et saan varsti oma enda pehmel arvutitoolil hullunult tiireldes kannistuda. Praeguse koha kõige suuremad miinused ongi ebamugavad kohad arvutite taga – üks põrandal (koodnimi: “P3n3tr4t0r”) ja teine veidral pukktoolil ( koodnimi: “Butthurtz”). Kõige tähtsam on see, et Jaagupi sünnat tähistades ei tohi üle pingutada, sest kolm korda TLN-TRT otsa sõita päevas saab olema päris õudne, ka ilma Pohmella hella silituseta. Edasi uute kolimiste poole!

Oin-oink

Eile sain tööl gripisüsti. Torge ise oli nagu sääsehämmustus, aga öösel väga vasaku külje peal ei maga. Nüüd jääb vaid üle oodata, millal kärss või suled kasvama hakkavad. Kusjuures see on esimene kord elus, kus vaktsiinisüsti saan, näis kas on kasu ka. Praegu on küll natsa veider olla, kuid samas on mul ka reedesest trennist kõhulihased *ikka veel* valusad. Päris piinlik värk, näha kohe, et pole ammu korralikult rüganud.

Nädalavahetusel on ees rämedalt palju asjade tassimist ja edasi-tagasi sõitmist Põhja ja Lõuna vahel. Samas kui selle pornoga ühele poole saab ja ma ikka veel täie mõistuse juures olen, saab viimaks ometi kuidagi permanentsemalt paika. Kuidas ma kõige sellega ja Irve sünnipäeva üleelamisega hakkama saan, näitab ainult aeg.

Ahjaa, Rammsteini piletid sain ka \m/

Reedene

Tahtsin siin kõva häälega soovida kõigile head jätkuvat IBA aega ning toredaid kohukesi, aga kuna nüüd on sellest kurvast sündmusest niipalju möödas, siis ei hakka seda tegema. Üks tähelepanek siiski: äkki teised tegelased omavad aimu, et TLN eelarve on omadega nii käpuli, et ei tahtnud lihtsalt oma näppe ümbermineva solgiämbri külge toppida. Valitsuse süüdistamine viib sind ainult teatud kaugusele. Või on teised tegelased lihtsalt niivõrd kehvad, tont teab. Õigel ajal kolisin Lõunasse, tundub.

Igal juhul on teine nädal lõppemas, esimene firmapidu ka selja taga. Tervitaksin siinkohal Ghili, kellega koos sai kapteniga tutvutud. Arvestades seda, et tegemist oli veinikoolitusega oli lõppresultaat huvitav. Muide, kas te teadsite, et kui teete roosat veini nii, et segad punase ja valge kokku, siis osades maades on see illegaalne?
A:”Mille eest istud?”
B:”Mõrv ja rööv ja kutsikate löömine. Sina?”
A:”Segasin veine…”
Üldiselt polnud siiski väga hirmus, kakerdasin mingi kella kahe paiku kodu poole ja järgmise päeva lõunaks oli tunne, et nüüd julgeks autoga sõita. Oot, oli siiski hirmus. Eriti arvestades, et mulle just praegu meenus, et eile oli Shadow mäng….
Tutvustasin muidu tartlastele Fading Sunsi mängusüsteemi, käisin Auras sulistamas (basseinivesi on palju soojem kui Kalevis) ning varsti Preiliga trenni. Asjad on väga chill ja lill.

Aga tuleb kuidagi oma nädalavahetused ka ümber skeduleerida, muidu tundub nii, et ma pean iga nädalalõpp kuhugi sõitma novembris. Mis oleks natuke jabur.

Päev kaks, paremaks

Esimese asjana pritsis mullivann oma torustikust välja õusa koguse mingeid musti ebemeid. Õnneks kadusid need suht kiirelt mullide vahele ära. Nüüd jääb üle vaid küsida, kas seda vanni on kunagi varem kasutatud ning kas järgmine kord on seal veel midagi hirmsat. Ilmataat otsustas sellest muidu eeskuju võtta ja pritsis järgmine päev taevast alla õudsa koguse lörtsi. Suurepärane “Tere tulemast Lõunasse!” ilm.

Muidu on kõik väga cool. Muidugi, kuna korteris on rõhutud tugevasti “see-koht-on-nii-äge” faktorile, siis on seal ka teatud puudused. Näiteks riidenagide ja muude sarnaste asjade täielik puudumine. Vannitoa ees on pooles ulatuses klaassein, pooles ulatuses pole midagi aka suurepärane koht, kus pahaaimamatule külalisele helikopterit teha. Lisaks pole kuskile mõnusalt arvutit paigutada. Mul küll on nüüd isiklik +10-ne “he knows his shit” tüüpi kotiga Lenovo aga siiski, kuhugi peab ju kuvari toetama. Nii ongi meil üks monitor kenasti köögialaul, teine elutoa retrokast-laud-asjal. Kann jääb valusaks mõlemil juhul, kuna ühe juures peab istuma baaripuki moodi asjal ja teise juures puitpõrandal.

Muidu on äge, EE-l on korporatsioonina ikka kõvasti õppida.

Tarbatu

Kurram ja olengi Tartus. Mingi eriti hull koht anti kolmeks nädalaks elada. Vanalinnas, punastest tellistest seinad, laed on nii kõrged, et ei näegi täpselt lõpuni. Esimese asjana vedasime kogu muidu viisaka ja viksi koha räigelt kaableid täis ja panime igale poole arvuteid üles. Nüüd mullivanni testima.

Arengud

Niiiisiis. Uus pesa välja valitud, aga vabaneb alles novembris. Senikaua asume siis ühes teises, ajutises kohas. Üldiselt jagunevad Tartu kolimise vallas sõprade/tuttavate emotsioonid jämedalt kaheks: ühed ütlevad, et me oleme lollakad/ogarad/jms teised ütlevad, et oleks ammu pidanud seda tegema/õige värk/jms. Esimeses pundis on reeglina põhjalased, teises lõunakad. Ise ootan põnevusega. Lubati läpakat ja nimelist kruusi, mida veel tahta? Pühapäeva õhtul olen igal juhul kuskil Tartus, arvuti ühe kaenla alla ja kast trussaritega teises, silmad punnis peas. Selle järgi tunneb ära.

Muidu mul on siit ära minna natuke kahju ka. Ärge arvake, et ma teist puudust ei hakka tundma, sõbrad
Samas Tartu ja Tallinna vahel on ainult 200km.